Põhjus, miks «Sakala» taas koolipiimaprogrammi luubi alla võttis, tulenes kuuldustest, et mõnel pool Viljandis ei taha õpilased tasuta pakutavat piimaklaasi vastu võtta. Põhjenduseks on nad toonud väited, et söögivahetunnis on söökla liiga rahvarohke ning piim maitseb kuidagi imelikult või halvasti.

Eilse päeva jooksul ei suutnud me siiski kinnitust leida, et need väited kusagil kuigi kaalukad oleksid. Ehkki lapsed võiksid praegusest tunduvalt rohkem piima juua ja sooja lõunat süüa, on näha, et olukorra parandamise nimel on koolides vaeva nähtud.

Paalalinna gümnaasiumis ja maagümnaasiumis sööklaid töös hoidva osaühingu Vismet toitlustusjuht Maire Kask ütles, et koolilaste toitumisharjumused on üsna ebaregulaarsed, sest kui ühel päeval juuakse koolipiimanõud tilgatumaks, siis teisel jääb peaaegu ämbritäis tellitud piima üle.

Mõistagi sõltub sööjate ja joojate hulk sellest, kui palju lapsi on haigestunud või mõnel muul põhjusel koolist eemale jäänud. Teisalt pole kahtlust, et igapäevane soe lõuna pole kaugeltki kõigile iseenesest mõistetav. Noore inimese tervisele see igatahes hästi ei mõju.

Linnavalitsuse rahandusameti paberid näitavad, et toitlustamine käib Viljandi koolides üsna erinevalt. Võib öelda, et Jakobsoni gümnaasium on selles osas eriti ühtne ja teistest pea jagu üle. Saada valdav osa kooliperest rahuloleva näoga sööklasse järjekorda seisma on omaette saavutus, mis võiks olla sihiks igas õppeasutuses.

Koolipiimaprogrammi eesmärk ei peagi olema eranditult kõigile lastele vägisi piima joota — igaühele pole see lihtsalt vastuvõetav. Küll aga on tähtis see, et õpilastele on loodud võimalus raske koolipäev odavamalt ja tervislikumalt mööda saata.

See, kuidas koolis valitsev suhtumine kujundada niisuguseks, et maksimaalne hulk õpilasi vabatahtlikult piimaklaasi järele haaraks, on juba omaette jutt. Sellest võiksid kõnelda näiteks Jakobsoni gümnaasiumi õpetajad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0