Kas te olete kunagi üksipulgi silmitsenud oma köögiust? Või siis diivanit, käekella, pesumasinat — midagi sellist, mida te iga päev vaatate, kuid päriselt ei näe, sest see on nii tavaline. Kui olete, siis teate, kui palju uut võib niisuguse uurimisega avastada ja ese muutub justkui värskemaks.

Just sellist kogemust lootsin ma saada, kui hakkasin lugema tuntud reisijuhtide sarjas «Lonely Planet» («Üksildane planeet») välja antud raamatut, mis räägib Eestist, Lätist ja Leedust. Ehk on välismaalastel teine pilk?

«Lonely Planeti» sari sai alguse 1972. aastal, mil läbi kolme maailmajao rännanud Tony ja Maureen Wheeler leidsid, et teele jäävate maade kohta pole peaaegu mingit kasutamiskõlblikku teavet. Esimese köögilaual valminud raamatu kirjastamisest on tükk aega möödas ja nüüdseks on tutvustatud peaaegu kõiki maailma paiku.

Eesti, Läti ja Leedu kohta käiv raamat nägi esimest korda trükivalgust 1997. aastal. Kõnealune kolmas täiendatud trükk ilmus eelmisel aastal.

Igale riigile on teatmikus pühendatud sadakond lehekülge. Veel umbes sajal leheküljel võetakse lühidalt kokku Baltimaade ajalugu, loodus ning kunsti- ja poliitikaelu. Muu hulgas mainitakse isegi seda, et siinsete mesilaste ja vapsikute nõelatorked on pigem valusad kui ohtlikud.

Kuigi turiste hoiatatakse ühe ja teise asja eest, on kohe näha, et vigu otsima pole siia tuldud.

Kahjuks (või ikka vist õnneks?) ei erine raamatus kirjeldatav Eesti kardinaalselt minu omast. Tänu kohalike abile ja korralikule taustauuringule vastab jutt üsna täpselt tegelikule olukorrale. Sõbralikult ja asjatundlikult antakse infot kõige kohta, mis vähegi pähe võib tulla.

Siiski on sisse pääsenud ka mõned vead, näiteks Viljandit ja selle ümbrust käsitleval paaril leheküljel on kaks üsna küsitavat väidet.

Esiteks saame teada, et elame rohelises, mägises ja ilusas paigas, kus paljud majad on kaunistatud tornikeste, tuuleveskite (windmill) ja ärkliakendega. Lause esimese poolega olen ma täiesti nõus, kuid ühtki tuuleveskiga kaunistatud maja ma küll meelde tuletada ei suuda ja ka propelleriga tuulelipud, mida windmill samuti tähendada võib, pole just tavalised.

Kõigest hingest tahaks nõus olla faktiga, et Viljandi elanikkond on noor ja annab linnale armsa energia, kuid kahjuks teavad kõik kohalikud, et Viljandi elanikkond vananeb kiiresti nagu enamikus Euroopa linnades. Ju siis on meie noored nii agarad, et on autorile sellise mulje jätnud.

Muide siinne «energiliselt cool noor rahvas» elab raamatu andmetel oma ööelu sündmusterohkes Mixi baaris.

Nagu autorid ise sissejuhatuses tunnistavad, muutuvad olud kiiresti, head kohad käivad alla ja halvad lähevad pankrotti. Nii on ka osa Viljandit puudutavast teabest aegunud ja esmatrükist möödunud seitsme aasta jooksul on siin muutunud nii mõndagi, eriti turistidele mõeldud asutuste osas.

Ent kui raamatut uskuda, siis pole meil vajagi hotelle ja söögikohti, et turistid meid üles otsiksid. Lossimägedest järvele avanev vaade olevat nimelt nii maaliline, et sellest üksi piisab kohaletulemiseks. Ja selles on autoritel õigus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0