Hiljuti jõustunud kohtuotsus, millega kahe kilogrammi amfetamiiniga vahele jäänud narkoärikale määrati tingimisi vanglakaristus, tekitas pahameelt paljudes inimestes kogu Eestis. Suur osa neist vihastas meie kohtunike leebuse peale, kuigi tegemist oli lihtmenetluse kokkuleppega, kus karistuse suurus määratakse süüdistaja ja kaitsja vaheliste läbirääkimiste tulemusena. Kohtuniku roll on ainult jälgida, et menetluse reeglid oleksid täidetud.

Iseenesest on lihtmenetlus vajalik. Kui kohtualune teo omaks võtab, siis pole ju mõtet korraldada pikka, keerukat ja kulukat protsessi, et tema süüd tõestada.

Kahjuks on inimeste õiglustunnet sääraste lihtmenetlustega viimaste aastate jooksul liiga tihti proovile pandud ja suured kurjategijad arusaamatutel põhjustel tingimisi vabadusse jäetud.

Prokurörid lähevad sageli kergema vastupanu teed ja nõustuvad kokku leppima ka siis, kui karistus mõistlikest piiridest tunduvalt allapoole jääb. Sisuliselt on lihtmenetluste puhul antud prokuröridele kohtuniku volitused ja kohtunikud taandatud sekretärideks, kes jälgivad asjaajamise korrektsust.

Üks leebete kokkulepete põhjusi on prokuröride suur koormus. Nad olid ülekoormatud varemgi, kuid tänavusest tuleb neil jälgida iga kriminaalasja juba selle algatamisest saadik. Sellise koorma panemine maakonna viiele prokurörile on puhas absurd. Lisaks tähendab see võimu ohtlikku kontsentreerumist.

Nüüd tahab prokuratuur saada oma autodele alarmsõiduki õigusi, et vilkuritega sündmuskohale kihutada. Piltlikult öeldes peaks prokurör ainuisikuliselt suutma päti kindlaks teha ja kinni püüda, teda süüdistada ning lõpuks talle ka karistuse määrata.

Seni kuni prokuratuur ei ole võimeline oma praeguse tööga korralikult toime tulema, ei maksaks neile panna lisaülesandeid. Samuti ei tohiks prokuratuur nõuda endale õigust vilkuritega sõita, sest seda ei ole paljudel politseiautodelgi, kuigi nende töös on see märksa vajalikum.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5