Jaan Riis leiab, et ta on õnnelik, sest ta saab teha seda, mida tahab. Foto: Elmo Riig

Loodushuvilised on ilmselt kuulnud, kuidas raadios tutvustatakse mõnda Looduse Omnibussi Eesti kaunisse paika viivat retke. Samuti rahvusraamatukogu saalis aset leidvat «Looduse õhtut».

Jaan Riis on inimene, kes need ettevõtmised ellu on kutsunud ning neid organiseerib. Tema korraldab ka võistlust «Looduse Aasta Foto».

Kõigist neist üritustest võtab Riis ise osa. «Tegelikult teen ma neid ikka enda pärast, lootuses, et teistel on samasugune maitse kui minul,» põhjendab ta.

«Olen õnnelik, et saan teha seda, mida ma tahan,» lausub mees ja lisab, et selliste ettevõtmiste ellukutsumiseks peab muidugi julgust olema.

«Kõik, mis on ilus, on natuke ka kreisi,» muheleb Riis ning tunnistab: «Eks ma mõne üritusega ole ikka kõrbenud ka, kuid see käib asja juurde.»

Kuigi Jaan Riisi elukoht on sündimisest saadik olnud Tallinnas, tunneb ta, et tema tõeline kodupaik on Viljandimaal. Seal, kus ta varases lapsepõlves enamiku aega ning hiljem kõik koolivaheajad veetis.

Kui Tallinna sümboliteks pidas ta poisikesena tselluloosikombinaadi lõhna ja kloorist kraanivett, siis Kõpu lähedal vanavanemate kodus olid lehm, karjamaad, suitsuahi ning Öördi järve kalapüügikohad.

Jaan Riis, mis teid Viljandimaaga seob?

Viljandimaalt Kõpust on pärit nii minu ema- kui isapoolne suguselts. Arvestades seda, et inimese emotsionaalne suhtumine maailma ja loodusesse on pärit lapsepõlvest ja kooliajast, olen Viljandimaa külge kõvasti kinni kasvanud.

Juba keskkoolipoisina läksin Tallinnas loodusmajja ning astusin Eesti Looduskaitse Seltsi liikmeks. Ega ma sel ajal ise osanudki arvata, mida edasi teen, õpetajad aga uskusid, et küllap ma geograafiat õppima lähen.

Mõned Viljandi inimesed mäletavad teid ka kui õpetajat.

Pärisõpetaja pole ma tegelikult kunagi olnud, ülikooli ajal olin vaid neli kuud Viljandi 4. keskkoolis praktikal.

Pärast ülikooli lõppu läksin tööle looduskaitse seltsi Tallinna kontorisse, kust võib-olla ongi pärit minu huvi kõikvõimalike ürituste korraldamise vastu. Sain sealt üsna suure tutvus- ja suhtlemisringkonna.

Seejärel olin seitse aastat Tallinna Keskkonnaametis linnaökoloog.

1990. aastate teisel poolel kutsuti mind looduskaitse seltsi tagasi ning kuna olin keskkonnaametist naise võtnud ja leidsin, et ei ole hea, kui perekond ühes asutuses töötab, siis läksingi.

1997. aastal asutasime sõpradega ajakirja «Loodus» — korjasime osaühingu loomiseks vajalikud 20 000 krooni kamba peale kokku.

Kuidas sündisid «Looduse õhtud»?

Hakkasin neid tegema kõrvuti ajakirjatööga 1999. aasta oktoobrist.

Sõpradele tundus minu mõte korraldada üritust igal nädalal hullumeelne: nad ei mõistnud, kust ma küll need teemad ja esinejad võtan ning rahva leian. Kohe esimesest õhtust haarasin aga lisaks looduseinimestele kaasa muusikuid, et tegemist ei oleks kuiva loenguga.

Nüüd võin öelda, et iga hooaja pooltel õhtutel on esinejad olnud inimesed, kes on seal rääkimas käinud igal aastal. Näiteks kui mõnel hooajal jäävad Fred Jüssi või Rein Maran vahele, võivad kuulajad küsida, kas ma olen nendega tülli läinud.

Kas tõesti pole ühtegi väljakuulutatud üritust ära jäänud?

Eelmisel aastal läksin korra riskile. Kutsusin rääkima «National Geographicu» väliseestlasest ajakirjaniku Priit Vesilinnu ning kartes, et kõik huvilised ei mahu saali ära, otsustasin temaga teha kaks seanssi.

Mõtlesin küll, et kuidas ma suudan talle meili teel selgeks teha, et ta kõneleks pärast lennukist mahatulekut kaks korda järjest. Ta võib ju arvata, et oleme siin ogaraks läinud — miks me suuremat saali ei kasuta?

Kõik läks aga plaanikohaselt ning järgmisel päeval sain talle põhjendada, et sellel saalil on oma aura.

Mis tõukas selle kõrvalt organiseerima veel Looduse Omnibussi retki?

«Looduse õhtute» korraldamisel võeti minult mõnikord raadios intervjuu ja nimetati mind loodusemeheks. Siis mõtlesin, et tegelikult olen ma loodusest nii kaugele jäänud, et ei tunne enam Eestitki.

Selliste retkede tegemine on kõige parem võimalus Eestit taas tundma õppida. Olen omnibussiga kõikjale kaasa sõitnud ning seega tuleb mul aastas ratastel umbes sada päeva.

Igal nädalavahetusel viib retk eri kohta ning alati kutsun kaasa ka mõne inimese, kes seda teemat või paika paremini tunneb. Enamasti on väljasõit nii laupäeval kui pühapäeval.

Kuidas tihkate kõiki oma nädalalõppe sõitudele kulutada?

Perele muutuvad nädalalõpud muidugi natuke tühjaks. Selle võrra töötan aga nädala sees natuke lõdvemalt. Talvehooajal, kui on ka «Looduse õhtud», on mul puhkepäev tavaliselt teisipäev.

Hinda küsite nende sõitude eest minimaalselt.

See ei ole tõesti turismiäri. Kui buss on täis, tuleme enam-vähem ots otsaga kokku. Muidugi pean aga nädala sees tööd tegema ja toetajaid juurde otsima.

Kas reisifirmad pahandanud ei ole? Pakute neile ju konkurentsi.

Üldiselt nad ei pahanda. Reisifirmade töötajad ja giidid sõidavad tihti meiega isegi kaasa, et uusi ideid saada.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.71