Reformierakonna puhul oli tegemist tulevase partei esimehe reklaamüritusega, mis pidi näitama Siim Kallase troonipärija koostöövõimelisust. Res Publica järjekindlusest paistab suures osas siiras soov, sest tema read hõrenevad ja ta soovib enda rüppe haarata inimesi, kes jagaksid Eesti poliitika nüansse.

Peab nentima, et selle asjaga ollakse hiljaks jäänud. Erakondade ühinemised saavad reaalselt aset leida vahetult pärast parlamendivalimisi ja edukamalt läheb valitsuserakondade omavaheline liitumine.

Pärast 2003. aasta valimisi üritas Res Publica ühinemisele sarnaseid läbirääkimisi korraldada Isamaaliiduga. Mõne poliitiku pani see lausa siblima, aga enamiku seisukoht oli ühene: Isamaaliit on Eestis üks pikemate traditsioonidega erakondi ja ühinemine ilma täpsemate eesmärkideta parteiga, nagu seda on Res Publica, osutus võimatuks.

FORMAALNE, aga kindlasti olulisim ühinemise takistus on parteide programmide ja tegevuse maailmavaateline lahknemine. Res Publica on ennast Euroopas tutvustanud paremtsentristliku erakonnana. Ja siin on suurim vastuolu.

Peaministri partei programmis on hulgaliselt vasaktsentrismile iseloomulikku, samal ajal kui riiklikku tegevpoliitikat aetakse lausa paremliberaalselt ehk reformierakondlikult. Sellega võiks seletada rahvaküsitlustest nähtuvat valijate pettumust.

Kui Res Publica soovib pärast tulevasi parlamendivalimisi kellegagi ühineda, siis peab partei enamik end maailmavaateliselt täpsemalt määratlema. Seda on üpris raske teha, sest välisriikide kiitus meie riiklusele tuleb üle kümne aasta kestnud üliliberaalse majanduspoliitika viljelemisest, samal ajal kui enamiku valijaskonna ootused keskenduvad järjest enam sotsiaalsete probleemide lahendamise vajadusele. Seega on mingistki ühinemisest võimalik rääkida alles siis, kui iseendas on selgusele jõutud.

Arusaamatu on ka suhtlemine vennasparteidega Euroopa struktuurides. Kuidas seletab Res Publica, kes kuulub Euroopa parlamendi suurima poliitilise jõu Euroopa Rahvapartei juurde, et ta soovib ühineda liberaalsesse fraktsiooni kuuluva parteiga? Ei tea, ja valitsuse juhtpartei liikmed pole sellele arvatavasti mõelnudki.

JÄRJEST ENAM hakkavad toimima ka vastuolud, mis saavad toitu suhtlemisest isiklikul pinnal. Res Publica adub, et Tartu linnapea ei tulnud pealinna ilmaasjata. Juba Prantsuse kuninga musketärid teadsid, et igaühel võib olla ranitsas marssalikepike.

Samuti ootab oma tundi Keskerakond. Liiga kaua on see partei riigi ulatuses opositsioonis istunud ja see on tema tervisele suhteliselt laastavalt mõjunud. Ei tohi tähelepanuta jätta Rahvaliidu solvumisi, kui nende ministrite seisukohti tihtipeale ei arvestata. Ning loomulikult ootavad sotsiaalliberaalid, need kaheksa, kes Keskerakonnast lahkusid, võimalust enda määratlemiseks.

Variante on palju, kusjuures võimaluse selleks on loonud poliitikute omavahelised hõõrumised. Seega vaagides võimalusi erakondade ühinemiseks, pean ma selle tegevuse tulemuslikkuse nullilähedaseks hindama.

Res Publica suurkogul esitati ettekanne erakondade ühinemisest koondnimetusega «Tornaado». Tornaado on kindlasti olemas. Aga ilmselgelt on see ainult autorite ettekujutustes ja möllab, ilma et saaks ümbruskonda kahjustada. Kui ühinemiskampaania juttu millegagi võrrelda, siis ainult valimistest meenuva hiigelplakatite ülesriputamisega. Teadagi, kuidas see viimati lõppes.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0