Valik 1980. aastate lõpu populaarsetest kilekottidest. Foto: Peeter Kümmel

Kuraator Anu Järsi sõnul on muuseumi näitusesaali seintel väljas vaid väike osa rohkem kui 600-st kollektsioonis olevast nõukogude aja viimasel paaril kümnendil valminud kilekotist.

«Praegused 30—40-aastased teavad väga hästi, milline tähendus oli õige pildiga kilekotil. Praegu üheks tavalisemaks tarbeesemeks kujunenud kiletükk oli tollal oluline aksessuaar, millega käidi isegi teatris, rääkimata klassiõhtutest või niisama linnas patseerimisest,» kõneles Järs.

Ehkki kõige populaarsemad olid välismaised kilekotid, võisid neid endale lubada vaid vähesed. Et piirid olid tavalisele inimesele tollal kinni, said seda õnne tunda eelkõige meremeeste sugulased või inimesed, kel oli välismaal tuttavaid. Nii tuli paljudel leppida kodumaise toodanguga.

Kui välismaiseid kilekotte müüdi käest kätte hinnaga umbes viis rubla tükk, siis Eesti kilekoti hind oli 60 kopikat, mis polnud samuti sugugi odav — selle raha eest võis kaheksakümnendate keskel osta näiteks kaks limonaadi, paki suitsu või kolm leiba.

Olümpiamängude stardipauk

Kuigi esimesed kilekotid valmistati Eestis juba 1960. aastate lõpul, sai kilekotitootmine siinmail kõige suurema hoo sisse enne Moskva olümpiamänge, kui olümpiakomitee lubas tublimaid ettevõtteid heade suveniiriideede eest premeerida.

Tartu Plastmasstoodete Katsetehas (TPK) sai õiguse osta Soomest uued tootmisliinid ja Tartust hakkas erisuguseid kilekotte tulema nagu Vändrast saelaudu.

Et TPK oli NSV Liidus ainus niisugune tehas, ulatusid tema kilekottide partiid miljonitesse. Lisaks firma disaineritele kujundasid kotte paljud Eesti kunstnikud, neist mitme, näiteks Raivo Järvi ja Edgar Valteri käekiri oli tuntud eelkõige lasteraamatute illustratsioonide kaudu.

Keskkonnakaitsjate unistus

Laias laastus jagunesid kilekotid kahesugusteks: ühtedel ilutsesid lihtsalt pildid või joonistused (lilled, autod, loodus- ja linnavaated), teised kandsid aga eri asutuste ja kolhooside reklaamkirju.

«Kilekott oli asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide visiitkaart, see teavitas kohalikest ja riiklikest sündmustest ja tähtpäevadest,» lausus Anu Järs. «Tõsi, viimast tüüpi kilekottidega käidi hädapärast — kui tõesti midagi paremat hankida ei suudetud.»

Kui praegu kasutab enamik inimesi kilekotti peamiselt ühekordselt, siis kaheksakümnendate kilekotikasutus pärines nagu keskkonnakaitsjate helesinisest unenäost: eelkõige välismaiseid, aga ka ilusamaid Eesti kilekotte kanti kuid — niikaua, kuni pilt selle pealt ära kulus. Katkisi kohti parandati kleeplindi või plaastriga (seestpoolt muidugi, et näha ei oleks), samuti sulatati pragusid kinni kuuma triikrauaga.

Et sangad raskuse all katki ei läheks, kanti kilekoti sees tihti teist, kõvemate sangadega tavalist Eesti kilekotti või koguni riidest kotti.

Välismaa kilekotid olid eriti hinnatud veel sellepärast, et neil oli pilt mõlemal poolel. Eesti kilekottidega tehti aga head äri ka teispool Peipsi järve, kus neid õnnestus tihti pakkuda välismaiste pähe.

Kõnealuse näituse idee autor on Tartu Ülikooli etnoloogia õppetooli tudeng Kristi Kaljumäe, kes uuris kilekotte oma seminaritöö tarbeks. Eksponaadid on enamikus saadud ühelt TPK-s töötanud inimeselt, kes andis oma kilekotikogu Eesti Rahva Muuseumile.

Varem Tartus väljas olnud näitus on Viljandi Muuseumis vaadata 3. oktoobrini. Neid kilekotte, mis seintele väljapanemiseks ei mahtunud, saab näha arvutiekraanil slaidišõuna.

Noppeid Kristi Kaljumäe kogutud mälestustest

Arle (28): Vanasti, kui Georg Ots sõitis, pandi laeva poes Otsa pildiga kilekotid kassa kõrvale. Tasuta muidugi, et kaupa saaks sisse panna. Meil ju sellist asja üldse polnud. No küll eestlased siis ikka krabasid. Võeti ikka paarkümmend kotti korraga, jagati sugulastele ja tuttavatele. /.../ Maru poose oli käia sellega — kõik ju nägid, et oled välismaal ära käinud.

Helen (29): Suhtusime sõbrannadega Eesti kilekottidesse suure põlgusega, seal oli ju alla kirjutatud hind ja veel midagi vene keeles. Välismaa omad olid ilma ja pilt oli ka mõlemal pool. Atsetooniga sai see hind ära kustutatud. Tahtsime justkui muljet jätta, et käime välismaa kottidega.

Rene (31): Mäletan, et kotte sai hoitud. Neid kanti, kuni pilt ära kulus, ja sanga sai lapitud selle jõleda roheka Vene teibiga, mille vahel sulaliim kleepus kõikjale. See oli siis, kui koti hind oli ikka suht kallis.

Kaja (27): Vahel ju mõni, kes kuskil kapitalistlikul maal käinud oli ja veel kuskil peres ka ööbida sai, rääkis, et välismaal viivad inimesed kilekottidega prügi välja. Jabur tundus küll. No oleks siis mingi Raivo Järvi pildiga koti sisse heeringapäid valanud!

Palamuse gümnaasiumi lapsed (15-16): Ei käi kilekotiga koolis. Seljakotiga käime põhiliselt. Või spordikotiga. Nõme ju oleks. Kekariided on küll kilekotis. Kilekotiga käivad asotsiaalid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3