Peaminister Andrus Ansip tunnistab, et valitsuses küpsev idee võimaldada külade ja osavaldade liikumist naaberomavalitsusse on pisut seotud Järvamaal Kabala vallas ja Põhja-Viljandimaal toimuvaga. Foto: Elmo Riig

Andrus Ansip, eelmisel nädalal ütlesite valitsuse pressikonverentsil, et teie arvates ei ole Eesti omavalitsuste liitmine tingimata vajalik ja seda ei peaks riigieelarvest toetama. See on risti vastupidine seisukoht kui varasematel valitsusjuhtidel.

See on olnud minu seisukoht juba aastaid. Ma ei saa üldse aru, kust on tulnud müüt, et Eestis on kohalikke omavalitsusi liiga palju ja nad on liiga väikesed. Nad ju ei ole seda! Meie omavalitsused on pindalalt Euroopas ühed suuremad ja rahvaarvult keskmised.

Samal teemal: Juhtkiri: Hea idee (5) Türi suurvalla vastased kutsuvad meeleavaldusele

Ma ei saa aru ka sellest jutust, et suurem omavalitsus on maksumaksjale odavam. Teadus ja Euroopa kogemus seda ei kinnita.

1970. aastatel korraldati Euroopas kaks suurt haldusterritoriaalset reformi: Saksamaal ja Belgias. Saksamaal tehti seda saksaliku täpsusega. Uuriti inimeste käitumisharjumusi, vaadati, kus lapsed trennis käivad; kus sisseoste tehakse; kus vaba aega veedetakse ja palju muudki. Lõpuks vähendati omavalitsuste arvu 2,5 korda. Üks eesmärke oli halduskulude vähendamine, aga tegelikkuses kasvasid need hüppeliselt. Täpselt sama juhtus Belgias.

On täiesti loogiline, et suures omavalitsuses on halduskulud ühe elaniku kohta suuremad, sest väikestes organisatsioonides on paljud protsessid iseorganiseeruvad, neid ei ole vaja kuidagi formaliseerida ja administreerida.

Suures organisatsioonis kogukonna roll nõrgeneb ja seetõttu tuleb neid protsesse, mis enne toimusid ise, hakata administreerima. Suurem omavalitsus võib pakkuda kodanikule paremat teenust, palgates igas valdkonnas spetsialisti, kuid kindlasti tuleb arvestada sellega, et parem teenus on ka kallim.

Meil on liitumisest tuleneva majandusliku kasu näitena toodud 1990. aastate algul ühinenud valdasid, kus enne oli kummaski vallavalitsuses 30 töötajat, aga nüüd on kahe peale kokku sama arv ametnikke. See ei tõesta tegelikult mitte midagi. Kõik omavalitsused on ajas muutunud. Tartu Linnavalitsuses oli kunagi umbes 700 töötajat, aga praeguseks on neid jäänud alla 300. Paljud asutused on lihtsalt erastatud ning teenuseid on hakatud sisse ostma, näiteks koristajaid ei hoita enam linnavalitsuse palgal.

Te küsite, kust suuri omavalitsusi ülistav müüt on liikvele läinud. Aga seda on ju järjekindlalt rääkinud kõik Eesti valitsusjuhid ja ministrid.

Ei ole kõik. Ärge Siim Kallase suhu seda juttu küll pange!

Aga ülejäänud?

Nii ja naa. Ma ei süüdistaks selles väga ka Juhan Partsi. Põhiliselt pärineb väide ikkagi Mart Laarilt.

Mida peaksid tegema need vallad ja linnad, kes on juba mõnda aega ühinemismõtteid mõlgutanud, kuid pole sellega ühele poole saanud?

Kui neil on ikkagi selged mõtted ja nad on veendunud, et see on neile kasulik, siis ühinegu. Kindlasti on aga ebaeetiline teha seda ühekordse ühinemispreemia pärast. Te ju ei kujutaks ette, et noored inimesed abielluvad selleks, et keegi teeks hea pulmakingituse.

Euroopa Parlamendi liige Toomas Hendrik Ilves leidis laupäevases «Sakalas» ajaloolise Mulgimaa ühendamisest rääkides, et suurel omavalitsusel on rohkem mõjuvõimu.

Sellega ei ole ma nõus. Omavalitsuste traditsioonid on mõnel pool Euroopas juba 2000 aastat vanad ja millegipärast on need seal oma suuruse tänaseni säilitanud. Omavalitsus kuulub demokraatia juurde, see peab tasakaalustama keskvõimu, tuginedes kohalikule identiteedile.

Reegel on üldjuhul selline, et omavalitsuse suuruse määrab see kogukond, kes kõige tugevamini kohalikku identiteeti kannab. Kindlasti ei ole sellist seaduspära, et mida suurem, seda parem. Sellisel juhul võiksime ju üldse tsentraliseeritud riigi mudelit kasutada ning valdadest ja linnadest loobuda.

Võtame veel näiteid Euroopast. 27 000 elanikuga San Marino Vabariigis on üheksa omavalitsust. Keegi ei kõnele sellest, et need oleks vaja liita ja sellega efektiivsem majandamine saavutada.

Luksemburgis elab sama palju inimesi kui Tallinnas. Mitu omavalitsust? 118! Keegi ei ütle: «Mis me mängime suurriiki, teeme parem normaalsed omavalitsused, et oleks võimalik Brüsseliga paremini läbi rääkida.» Niisugused jutud on täiesti kohatud!

Ka Prantsusmaal on ühes omavalitsuses keskmiselt 1600 elanikku. Kellena nemad peaksid ennast tundma?

Soomes on 80 protsenti omavalitsustest väiksema elanikkonnaga kui 4000 inimest. Neil on 20 aastat räägitud haldusterritoriaalsest reformist, aga see on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Miks siis? Ma arvan, et Soome on üks konkurentsivõimelisemaid ja edukamaid riike maailmas. Me peaksime sealt eeskuju võtma.

Ungaris on päris pisikesi omavalitsusi. Kas nad peaksid häbenema, et nad on juba 2000 aastat püsinud? Muidugi me võime leida ka suurte omavalitsustega riike, näiteks Rootsi ja Taani, aga igal maal ongi omad traditsioonid.

Üldjoontes on nii, et kuhu me ka ei vaataks, väikseimad omavalitsusüksused on ikka umbes sama suured nagu meil. See on nii isegi Hiinas, kus elanikkonda on üle miljardi.

Mida suuremate omavalitsuste paremusest jutlustavad poliitikud sellisel juhul taotlevad?

Ma pean seda asendustegevuseks, millega püütakse olulisematelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Mis oleks juhtunud siis, kui Isamaaliidu algatatud omavalitsuste sundliitmine oleks mõne aasta eest ära tehtud?

Me näeksime praegu veelgi suuremat võimu võõrandumist rahvast. See oleks kindel tagajärg.

Kuivõrd oluliseks peate seda, et riigi haldusterritoriaalne jaotus oleks võimalikult ühtlane ehk siis omavalitsused oleksid võimalikult ühesuurused?

See ei pea ühtlane olema. Saksamaal on omavalitsus, kus elab ainult kaks elanikku, ja on linnu, kus elab miljoneid inimesi. Päris ühtlane ei ole see kusagil maailmas. Oluline on, et elanikkond, kes omavalitsuse moodustab, kannaks hästi kogukonna tunnet.

Saan ma õigesti aru, et sellest põhimõttest lähtuvalt tahabki valitsus omavalitsuste piiride muutmist lihtsustada ehk siis võimaldada näiteks küladel soovi korral ühest vallast teise kolida?

Jah, kui abiellumine on lubatud, siis peaks olema lubatud ka lahutamine. Praegused seadused lahutust ei luba, see on tegelikult teostamatu.

Kõik küla elanikud võivad sellele oma toetust avaldada, kuid otsustajaks on siiski vallavolikogu. Tema ütleb niisugustel puhkudel loomulikult, et tema rahakott ei lähe mitte kuhugi. Ma ei pea seda demokraatlikuks.

Kui inimesed tunnevad, et nad on omavalitsuses ainult maksumaksjad ega saa teenustega mingit tähelepanu, siis peab neil olema võimalus ka jalgadega hääletada.

Kas valitsuses seda teemat vaagides on jutuks tulnud mõni konkreetne piirkond?

Iseenesest on problemaatiline see Kabala valla liitumine Türi suurvallaga. Kui volikogu hääletab ühtmoodi, aga sajad elanikud annavad selle vastu allkirju, siis päris üheseks seda otsust pidada ei saa. Nii et kunagi võib tekkida vajadus ümber mõelda.

Kõik viimase aja liitumised ei ole olnud sellised, et on täiesti selge tõmbekeskus, mille ümber hakkab koonduma kogu valla elu. On olnud ka mehaanilisi liitmisi, mille puhul pole juba valla kontuurid kaardil eriti loogilised olnud. On natuke palju eeldada, et sellised suurvallad hakkavad hästi kogukonna tunnet kandma.

Ma kordan veel, et administratiivne jaotus on suur ajalooline ja kultuuriline väärtus. Tavaliselt kuuluvad administratiivpiiride muutmine, nimede vahetamine ja sümbolite hävitamine vallutajate arsenali. Ma ei saa üldse aru, miks meie peaksime seda vähest, mis meil läbi nõukogude aastate järele on jäänud, ise hävitama hakkama. Ma pigem soovin, et kogukonna identiteet tugevneks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0