Viiskümmend aastat tagasi korraldas minu raudteelasest isa mulle ja mu õele priipääsmega reisi Tartusse. Tagasi Mõisakülla jõudsime varahommikuse rongiga. Sellest sõidust on mul üks seik eredalt meeles.

Kohalik naisiludus Musta-Maanja oli vedurimeestega nii suures jutuhoos, et unustas õigel ajal vagunisse siseneda. Nii hüppas ta viimasel hetkel vaguniastmele, kuid kahjuks tagumise ukse juurde, mis tol ajal oli alati suletud.

Nii kulgeski Maanja reis kuni Kilingi-Nõmmeni vaguni trepiastmel tuule käes lehvides.

Raudteest on meelde jäänud paljutki huvitavat, kuid tänapäevasesse ellu tahaks tuua eelkõige raudteemeeste korrektsust, mis oli lastele suureks eeskujuks.

Nüüd saab siis 110 aastat Mõisaküla maailmakaardil hoidnud raudtee ajalugu päriselt otsa. Paljud inimesed kardavad, et nüüd hukkub ka väikelinn ise. Mina olen aga täiesti vastupidisel arvamusel. Mõisaküla peab hakkama elama ja seda paljuski tänu raudteest maha jäänud oludele.

Meeldiv oli kuulda Edelaraudtee juhi Enn Ruubeli toetust ideele laiendada Mõisaküla muuseumi ning kujundada linnakese jaamahoonesse raudteeteemaline filiaal. Leian, et jaamahoone ette jäetav rööbastepaar annaks võimaluse eksponeerida raudteevaguneid, muud raudteeveeremit ja atribuutikat.

UUE MUUSEUMIHOONE avamine oleks esimene samm Mõisakülast muuseumide linnakeseks kujundamisel. Raudteekeskkooli maja ootab nõukogudeaegse kooli muuseumiks kasvatamist ja raudtee hõngu lisaks linnale raudtee teemaja taaselustamine.

Rööbastest ja liipritest puhastatud ja hästi hooldatud raudteetammile saaks teha terviseraja, kus saaks harrastada kepikõndi, jalutada, joosta, suusatada ja jalgrattaga sõita. Kokkusaamine naabritega Saarde vallast ja Kilingi-Nõmmelt ning vanad tutvused lätlastega annavad aluse uutele sportlikele traditsioonidele. Kesklinnas asuvat raudteeala saaks kasutada universaalse spordiplatsina.

Lätlased on samuti asunud raudteetammi puhastama ja mõisakülalastele avaneb koos Schengeni viisaruumiga otsetee talikuurorti Ipiku orus. Pakkus ju Ipiku paljude aastate jooksul nauditavaid suusamõnusid.

JÄTKUGU PRAEGUSTEL linnajuhtidel innukust ning Edelaraudteega tihedat ja tulemuslikku koostööd, et raudteest mahajäävad alad oleksid võimalikult hästi korrastatud. Olen veendunud, et raudtee lahkumisega Mõisaküla ei sure, vaid sünnib jälle, nii nagu mitu korda varemgi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2