Lilli postkontorisse minev Linda Pärnasalu sõidab jalavaeva vähendamiseks sinna nelikümmend talve näinud tõukekelguga. Foto: Elmo Riig

Linda Pärnasalu on teel Lilli, et postkontoris elektriarvet maksta. «Praegu sõidan tõukekelguga, suvel käin jala,» selgitab memm ja kiidab oma neljakümneaastast sõiduriista, mis teda ikka veel truult teenib.

Vanainimene elab Lillist paari kilomeetri kaugusel, külas käib ta peamiselt pensioniraha toomas ja arveid maksmas. Korra nädalas tuleb Ruhijärve kanti kauplusauto, kust naine ostab vajalikku kaupa.

Aeg-ajalt sõidab memm ka Karksi-Nuia, et surnuaial või vallamajas käia. Siis tuleb hommikul Lilli minna, linnast tagasi toob buss lõuna paiku.

Linda Pärnasalu on üks sealtkandi inimestest, kes ikka veel lehma peavad. Lisaks loomapidamisele sisustab tema aega kudumine. «Lastele ja lastelastele teen ikka sokid ja kindad valmis,» räägib memm.

Lapsi on tal neli, üks tütardest elab siinsamas Litikul.

«Kõik kasvab võssa, isegi linnud ja loomad kaovad ära,» kurvastab naine kodukandi inimtühjaks jäämise pärast.

Litiku asub pika ja kitsa Ruhijärve ääres. Endises saekaatrihoones askeldav Georg Lullo selgitab, et koha omanik Ilmar Puussepp elab tegelikult Tartus, Litikul käib peremees peamiselt suviti.

Ruhijärve ääres on tenniseväljak

Järve kaldal seisab uhke saun, kõrval puukuur, eemal laiutab tenniseväljak.

«Meie Ilmariga mängime siin tennist,» ütleb Lullo, kes on peremehele puidutöötlemisettevõttes kompanjon ning hoolitseb Karksi-Nuias asuva saekaatri eest. Ta lisab, et tennisemängijaid on siin käinud mujaltki.

Mehed on ranna ilusasti korda teinud ja nüüd on järve ääres korralik liivaribaga supluskoht. «Seitsme aasta eest oli siin selline võsa nagu seal praegu,» näitab Lullo järvekallast palistava võsariba poole. Saun sai valmis viie aasta eest, selle ümber kasvab muru.

Mehe jutu järgi on järve ääres ka üks looduslik ujumiskoht. Ruhijärv olevat suvitajate hulgas popp, sinna tulevad isegi lätlased, sest riigipiir asub napilt nelja kilomeetri kaugusel.

Mehe sõnul on järv kala ja vähkide poolest rikas. Sikuskaga käivad õngitsemas peale kohaliku rahva lätlased. Praegu neid veel pole, sest jää ei kanna kassigi.

«Vanasti olid vähid järves suured nagu labakindad, aga Vene aegu reostati järv väetistega ära,» selgitab Lullo.

Lõpetuseks näitab ta sauna juurde kaevatud kaevu, millest ajab vett lausa välja. «Otsisime ehitamise aegu veesoont ja leidsime tervelt kolm tükki,» kõneleb ta.

Üks veski seisab vete peal

Ruhijärvest voolab välja Ruhja jõgi. Tee äärest võib näha lagunevat veskihoonet, mille juurde viivad vaid kassijäljed.

«Kunagi oli see vesiveski, aga Vene ajal pandi seda elektriga käima,» räägib 83-aastane Leomäe perenaine Valli Arrak. Tema jutu järgi ostis keegi veskikoha küll ära, kuid on selle taastamisest loobunud.

«Omanik tõi puha aknad ja uksed kohale, aga maal on kord nii, et kui malgaga juures pole, siis tehakse puhas töö,» nendib naine. Tõepoolest, paksude kiviseintega veskis on voodrilaudugi maha kistud ja vanu laetalasid kätte saada üritatud. Kunagi oli veskis kolm korterit, aga nüüd aitavad inimkäed hoonel igavikku minna.

Valli Arrak elab Leomäel juba kakskümmend aastat üksinda, seltsiks ainult kass. «Koer suri ära, uut pole võtnud, jõuan mina kutsikat õpetada ja talle oma pensioni eest süüa osta,» ohkab memm.

Enda jaoks harib naine peenramaad, kuid ütleb vanaduse juba kõvasti tunda andvat. Lauda juurde viiva tee viskab memm siiski üsna jaksukalt lumest puhtaks. Vahel tuleb Pollis elav poeg emale appi.

Laanel käib moositegu

Laane talu perenaine Linda Sarap on külaliste saabudes ametis jõhvikatest toormoosi tegemisega ning pliidil podiseb mulgi puder.

«Lilli soos oli tänavu kuremarju kõvasti. Praegu teen viimased moosiks,» selgitab naine. Ta purustab jõhvikad ära, kestad lähevad kompostihunnikusse, sisu segab ta suhkruga ja sellest saab head morsimaterjali.

Perenaine ütleb, et marju sai korjatud viis ämbritäit. Lillis olevat lapsedki käinud neid korjamas, et raha teenida.

Linda Sarap on kodus üksi, sest abikaasa Eldur on nädalaks Värskasse sanatooriumi läinud.

«Tööd on palju, pole aega istudagi,» ohkab perenaine. Talus on kaks lehma ja kolm siga, suvel haris pererahvas ka seitset hektarit põldu.

Naine ütleb, et sovhoosi aegu oli inimestel Lillis tööd, nüüd lähevad noored külast minema, sest tööd pole. Kunagi oli siin kakssada elanikku, nüüd on poole vähem ja needki peamiselt vanad inimesed.

«Vabariigi tulekuga hakkas kõik alla käima,» ütleb perenaine. Kunagi oli Laanel 12 lehma, aga kui piima enam vastu ei võetud, tuli punikutest loobuda.

«Mis kasu meil sest Euroopa Liidustki, ainult trahve maksame,» nendib Sarap.

Lapselapsed käivad külas

Linda Sarap ütleb, et tal on kolm last ja neli lapselast. Nemad pole koduteel rohtuda lasknud, vaid käivad Laanel sageli.

«Vahepeal pean lapselastel Lillis lasteaias järel käima, siis tulevad siia ja löövad elamise segi,» naerab vanaema.

Nooremad põlvkonnad peavad Laanel ka sünnipäevi, sest kodus on selleks piisavalt ruumi. «Jõulude aegu ja aastavahetusel tulevad kõik koju,» on memmel hea meel.

Perenaine meenutab mardiõhtut, kui väikesed mardid lausa nõudsid sisselaskmist. «Tahtsin neile lävel midagi kätte anda, aga nemad tulid tuppa, vihtusid tantsu ja puistasid igasse nurka vilja,» kiidab Linda Sarap lapsi, et nood mardikombeid tunnevad.

Meeldivate juttude lõpuks kurdab elurõõmus memm siiski, et kauplusautolt ei saa enam talle meeldima hakanud leivasorte. Kui Lillis käis nüüdseks tegevuse lõpetanud Monopoli rändpood, olevat seal head leiba pakutud, praegu ringi sõitval kauplusautol seda polevat.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5