Ajaloolise tõe huvides tahan meenutada, et kahjuks pole see laul kuigi vana ja on laenatud hoopis lätlastelt. Sellenimeline lugu ilmus avalikkuse ette alles 1936. aastal, kui selle valis oma džässorkestri repertuaari John Pori (Johannes Porisammul). Meloodia oli ta võtnud läti helilooja Alfreds Vintersi laulust «Gauja paadimees» ja sellele ise eestikeelsed sõnad teinud.

Tänapäeval nimetab autorikaitse seda varguseks.

Lugu meeldis rahvale ja sai kiiresti üldtuntuks. Küllap seda praegu seepärast ammu tuntud legendiks peetaksegi.

Muide, sellesama läti helilooja sulest on pärit ka sellised «vanad Eesti laulud» nagu «Tean küllalt su sõnu...» ja «Süda see ihaleb laineid».

Mis puutub aga paadimehe elustamisse, siis kardan, et sellega on nii nagu kõigi ebajumalatega — parem on neid mitte puutuda, nende kullatis jääb käe külge.

Nii et «Viljandi paadimehe aegsed» paadid polnud kuigi vanad, neid on järvel praegugi. Tollane järvepaat oli lihtne lamedapõhjaline, mõnest laiast lauast kokku löödud kipakas lootsik, millega tänapäeval inimesi vedada ei lubata.

Paadisõitu tahetakse tegema minna ikka mitmekesi. See aga eeldab suuremat alust, mida sõuda oleks raske.

JA KUHU sõuda? Vastaskaldal pole ju midagi vaatamisväärset. Ekskursioonideks oli Viljandi järvel alles hiljuti sobiv sõiduk, minu lapselapsedki proovisid selle ära.

Kuhu see siis nüüd jäänud on? Muud sinna polekski ju tarvis.

Olen üsna veendunud, et pisikesele sõudepaadile ei oleks lihtsalt turgu, sest laenupaadidki on veel alles ja inimeste hulgas populaarsed.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0