Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna tudengite näituse «Ekskursioon» kuraator Marko Mäetamm poseerib Viljandi Linnagaleriis oma üliõpilaste tööde vahel suure sisseelamisega, sest on veendunud eksponeeritava kunsti heas tasemes. Foto: Peeter Kümmel

Kesknädalal Viljandis avatud Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste näitus «Ekskursioon» tahab pealinna kõrval väiksemates keskustes kunsti üle arutelu tekitada.

Marko Mäetamme arvates on noortele äärmiselt oluline näha oma kunsti keskkonnas, kuhu see tegelikult kuulub, ning siis jälgida, kas dialoog publikuga tekib või ei teki, kas nende sõnum vaatajat puudutab või mitte.

Samal ajal teeb näitus otsekui ekskursiooni Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna (maal, graafika, skulptuur) seinte vahele, püüdes teadvustada oma olemasolu ja tekitada potentsiaalsetes tulevastes kunstiüliõpilastes huvi selles kõrgkoolis loodava vastu.

Marko Mäetamm ise on Viljandimaal üles kasvanud. Ta lõpetas kaheksakümnendate keskel Karksi-Nuia Keskkooli ning ühel hetkel tekkis tal raskesti hoomatav kunstihuvi.

Esialgu ei osanud ta seda suunata mujale, kui et käis Viljandi raamatukauplusest graafikamappe kokku ostmas.

Muidugi ei võetud teda esimesel aastal kunstiinstituuti sisse — katsetel tehtud tööde all ilutsesid kahed.

Seejärel hakkas Marko Mäetamm uurima, mida siis tegelikult vaja osata oleks, omandas selle ning aasta pärast immatrikuleeriti ta graafika osakonna üliõpilaseks.

Marko Mäetamm, kumba hinnatakse kunstiakadeemias tänapäeval rohkem, kas head käsitöö- või mõtlemisoskust?

Päris kindlasti on igas valdkonnas eelkõige oodatud mõtlemisoskusega, aga muidugi ka hea käsitööoskusega inimesed. Kunstis vajame mõtlevat inimest võib-olla iseäranis, sest kunst tegeleb maailma mõtestamisega.

Küsisin enne teie üliõpilaste käest, mis neid inspireerib. Ave Teeäär näiteks vastas: «See, et kool asub Tallinna kesklinnas, kus üksteise järel kerkivate kõrghoonete tõttu akadeemia laed ja põrandad aina värisevad.» Ja põhjendas ta seda nii: «Kui ma sealt välja pääsen, tekib mul kohe niisugune tunne, et läheks ja looks midagi võimast.»

Jah, leidub kahesuguseid arvamusi. Üks ütleb, et kunstiga peaks tegelema eraldatud paigas omaette ja merekohina saatel, teine, et tingimata elu tuiksoonel, näiteks New Yorgis Manhattanil.

Mulle isiklikult tundub, et kuna me räägime suurelt osalt urbaniseerunud inimesega, on ausam, kui kunstiga tegeleja tajub ka seda keskkonda; kui ta ei ehita enda ümber elevandiluust torni ega peida end metsa.

Ma ei pruugi ju enam tajuda, millest ma pean oma vaatajaga rääkima, kui mu ümber on totaalne harmoonia.

Leian, et disharmooniline ümbrus ja negatiivsed impulsid on inspireerivad ja mõjusad. Kunstiga tegelemine ei ole jõudeelu. Kui sul on probleeme, mille üle juurelda, on sul ka teistega millestki rääkida.

Kuidas olete rahul võimekate inimeste hulgaga oma majas?

Mulle tundub, et üliõpilastel hakkab mingi uus hingamine tekkima küll, võrreldes nelja või viie aasta taguse ajaga. Nad on hakanud aru saama, et meie ühiskonnas on nõudlus vaba kunsti järele ja neilt oodatakse midagi.

Mõned aastad tagasi olid tudengid üsna küünilised: Eestis ei toimu ju midagi; milleks me ennast siin vanutame ja väntsutame! Praegu ma seda enam ei näe.

Ka ühiskond saab tasapisi jalad alla. Meil on inimesi, kes peavad moodsast kunstist lugu. Meil korraldatakse kunstioksjoneid.

Sellestki näitusekomplektist on broneeritud maale, mis leiavad pärast näituse lõppu omaniku.

See kõik peegeldub ka noortes. Nad näevad, et sellel, millega nad tegelevad, on mingi väärtus. Nad ei pea enam hiilima kellelegi selja taha, et oma pildiga talle pähe lüüa.

Marko Mäetamm, teie enda tööd olid just teie kodupaiga Karksi valla kultuurikeskuses näha. Väljendate end kunstnikuna võrdselt nii tekstis kui pildis.

Nii on see tihtilugu olnud küll ja sel on oma põhjus. Ühel hetkel muutusin ma oma pildikeelega nii üldistavaks ja märgiliseks, et pidin vaatajaga suhtlemisel appi võtma ka sõnad ja tähed ehk siis verbaalse poole. Sellest ajast on tekst mind paelunud. Mulle meeldib sõnaga töötada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0