Pigem eurosolidaarsus kui feodalism
06.10.2004 00:01
Hillar Padu, Hiiumaa õpetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
MAASLAMAJAT pole ilus lüüa, teda peab kaitsma! On selline igihaljas printsiip. Praegune arveteklaarimine respublikaanidega tundub aga nõukogulik ja ideoloogiliselt samavõrd ära panna tahtev kui maaslamaja löömine.
Valimiskünniseni põrunud Res Publicat süüdistatakse partseneggerluses ja bütsantslikus althõlma asjaajamises, neonatslikus europarlamendi valimiskampaanias ja liigses natsivastalisuses Lihulas, praamlaevade käigus hoidmises riigikahjulikel tingimustel ja saamatuses neid lepinguid muuta. Takkapihta lubavad nad nüüd venelastele emakeelse kooligi säilitada. Liig, mis liig! Peaminister erru! Lubatagu siinjuures tõdeda, et uus on hästi unustatud vana. Uus poliitika pole erand, mis ei kinnitaks seda reeglit. Uus poliitika tõi uued näitlejad, mitte uut dramaturgiat. Uusliberaalne parempoolsus oli selle seltskonna võimupürgimustesse juba geneetiliselt kodeeritud. MURELIKUKS TEEB hoopis tõsiasi, et korda ja turvalisust Eestis ei ole ega ka paista. Paistab hoopis, et Res Publica kriitikud seda ei vajagi. Kodanikuühiskonna arengumudelid pole laboratooriumidest kaugemale jõudnud, ärisektor sirutab kätt avaliku sektori varade järele, aga kriitika räägib sellest möödaminnes justkui kodanikuhariduse puudujäägist. Kas tõesti on ühiskonnaõpetus ja õppekavad süüdi, et maal ei jagu töökohti, et majandus koondub Tallinna ja maailm metropolidesse ja et globaliseerumine kui teekond rahvusvaheliste korporatsiinide kloostritesse on kollektiivne suitsiiditerrorism? Need trendid toimivad respublikaanidest sõltumata, selles pole tarvis neid süüdistada. Aga sellest peaks rohkemgi rääkima, et partskaslased kõnnivad Toompeal omapead, neil puudub solidaarsusprintsiip rahvaga ja just sellest nad käpuli kukkusidki. Vestlus maaslamajaga eeldab aga mõistmist, mitte hukkamõistmist. See oleks juba vasakpoolsete dialoog parempoolsusega, oleks rahvakillu edasikestmise soovi taaselustamine, mitte porri tallamine poliitilisel näitelaval. PEAMINISTER kutsub paremjõude koonduma. Kutsub paremfaalanksisse, nagu rooma õiguse priimustudengile kohane. Ainult et see impeerium ja mõned teisedki on omadega otsas. Otsas lakkamatute sisesõdade tagajärjel. Aga faalanksiülemaks tudeng ei saaks. Tipp-poliitikul nagu peakokalgi peab olema mahukas maitsemagasin. Selle annab vaid vanus, mis leevendab nooruse keevalisust. Kirjanik Tõnu Õnnepalu on vanusefaktori tähenduse Eesti uusriikluses viisakalt välja öelnud. Ta kirjutas 23. septembri «Eesti Päevalehes», et viimaste aegade skandaalide psühholoogiliseks õppetunniks on siinmail ennekuulmatu tõdemus: vanus maksab. Seni on ju kehtinud tõepoolest arusaam, et noorus suudab kõik. «Praamisaaga tõi ilmsiks kapitalismi feodaalse alge,» tõdeb Õnnepalu uusrikkurite tegemisi vaagides. Kuid ta lisab, et seal, kus on vaja kannatlikkust ja kavalust — mõistusega asjaajamist — jääb noorus vanadele alla, Vjatšeslav Leedole igatahes. Ausambaskandaal Lihulas, praamiskandaal Leedoga ja äsjane raudteestreik ei näita paremfaalanksi arukust ega tegusust just parimast küljest. Vasakjõudude ennatlik üle parda heitmise soov ilmutab rohkem peaministri süvenevat stressi kui noorusuljust. Tegelikult veel midagi rohkematki: ühiskond teadvustab oma kihistumist ning tõdeb, et jutud headest ja halbadest poliitikutest on müüt, mis enam ei müü. Peaminister räägib õõnsaid sõnu, mida ei usu enam keegi, ta ise vist samuti mitte. Ei vasemfaalanks ega paremfaalanks, hoopis faalanks kui selline — kui jõudude koordineeritud ühtsus — tagab väikeriigile edu välis- ja sisepoliitilistes lahingutes. POLIITIK POLE võlur, vaid sõdur, kes täidab erakondade ja nende rahastajate käske ja keelde. Tipp-poliitik, kui viisakamalt mõelda, annab ehk vasallisuhetes rüütliseisuse välja. Eestis vaevalt rohkemat, sest valimisteks kuluva rahasumma suurus modelleerib valijahäälte hulga. Kuniks kodanikuharitus ehk kodanikujulgus end valimistel üldse ei ilmuta või laseb endaga endiselt manipuleerida vanamoodsas vaimus, mille kohaselt on vasakpoolsed kommud ja parempoolsed kommionud, seniks jätkub riigi ja rahva võõrandumine. Vasak-parem-müüdi ajaloo võib viia vabamüürluse lätete, nende embleemikujundil ilutsevate Saalomoni templi sammasteni välja. Väidetavalt järgis isegi Suur Prantsuse Revolutsioon «vabade müürseppade» ettekirjutisi. Eestlastel oleks mõistlikum luua endale teistsugune legend, legend kui teejuhis tulevikuradadele, nagu autorallil. See eeldaks dialoogi vasemalt paremale, põhjast lõunasse, idast läände ja vastupidi. See eeldaks kõikide usundite ja uskmatute üksteisemõistmist, mitte hukkamõistmist. Kui see on solidaarsus, printsiip, mis iseloomustab vasakpoolsust, siis mina Partsi parempoolsust valima ei kiirustaks. Läbirääkimised neis asjus on seevastu hädatarvilikud. Vajame uut legendi, uut ajakohast põhiseadust, nagu kinnitab Riigikohtu esimees Märt Rask. Pigem eurosolidaarsus kui parempoolitsejate vasallivabadus ja feodalism.
|