Anu Raud ja ehtekunstnik Katrin Amos Kääriku talu trepil. Anu Raud rääkis, et kui kõledal sügisel hallist vihmailmast läbi minnes punane seelikuviirg silme ees sähvib, muutub päev palju rõõmsamaks. Ka Katrin Amos ei ole oma riietuses punasega kokku hoidnud. Foto: Toomas Kohv

Neid pealinna kunstnikke on kuuskümmend kaheksa, kes septembrikuu viimasel laupäeval laussadu trotsides Heimtali-sõidu ette on võtnud, et Anu Raua juures üheskoos mihklipäeva pidada.

Vihmamärga rahvast on nii palju, et tuleb moodustada kaks gruppi. Ühega kõnnib Anu Raud ise koduloomuuseumi alumisel korrusel, teisele annab ülakorrusel selgitusi muuseumitöötaja Merle. Merle peab jutu vahel ka kööki lippama, et ahju soojenema pistetud verikäkkidel silma peal hoida.

Sitasitika tikkis noormees

«See on katsikukingitus. Selle tegi oma sõbrannale naine, kes oli kolmekümnendatel kodunduskoolis käinud,» näitab Merle kaunite kirjadega tekki.

«Seda andis ikka tükk aega teha,» arvab Heinz Valk. «Pidi hea sõbranna olema.»

«Niisugust asja võib teha siis, kui telgede jaoks kodus ruumi ei ole, on aga ohtralt vaba aega,» selgitab Merle.

«Naistel seda aega on,» ütleb Valk, vaatab siis natuke ehmunud näoga suurt hulka õrnema soo esindajaid enda ümber ja puhkeb valju häälega naerma.

Merle juhib vaatajate tähelepanu järgmisele eksponaadile, tihedalt pilte täis tikitud vestile.

«See on arhitekt Anu Kotli vest. Tema armastab kududa ja tikkida. Kudus siis vesti. See sai aga natuke üksluine ja ta hakkas sellele kaunistuseks tikkima. Lasi ka kõigil oma headel sõpradel midagi lisada. Tuli välja nagu külalisteraamat,» jutustab ta ning osutab seejärel vestil uhkeldavale mustale sitikale: «Selle oli üks noormees Tartu—Tallinna bussis tikkinud.»

Naiskunstnikud, ükskõik mis aastates või mis kunstiliigi viljelejad nad ka ei oleks, ei saa kaunilt käsitöölt silmi lahti.

«Olen oma kunstikogumise praktikas tähele pannud, et mehed toovad välja ikka mõne tööriista või puuasja, aga naised ainult tekstiili,» kommenteerib Heinz Valk naiskolleegide huvi.

Külas oli kaks sündooniaorkestrit

Siis jõuab ka Anu Raud ülakorrusele ja tervitab veel kord oma külalisi.

«Olen mitu aastat unistanud, et kutsun kunstnikud külla ja pakun neile oinapraadi. Täna on see teoks saanud, kuigi ilm on «kaunis kena». Arvan, et see on eriline mihklipäev ja ilmale vaatamata saame õhtupoolikul ka karjalapse tule üles. Ümberringi on toredad vanad talud ja maa ja mets ja sellest kõigest saame omamoodi kosutust.»

Anu Raud räägib lühidalt Heimtali muuseumi saamisloo ning paneb kuulajad ahhetama, andes teada, et 1936. aastal oli Heimtalis kaks sümfooniaorkestrit, rääkimata näitemängutegemisest, teatrist ja kõiksugustest kursustest.

Ja kuigi Heimtali külas ei pulbitse seltsielu nagu mõnes teises paigas Viljandimaal, on seal ometi kool ning koolis ärksa vaimuga ajalooõpetaja Imbi-Sirje Torm, kes paneb lapsed kodulugu uurima ja toob nad muuseumiks saanud vanasse koolimajja tundi.

Peene kunstimaitsega taluperenaine

Külalised näevad ka Halliste koolikampsunit ning kuulevad selle saamise ja omaksvõtmise lugu. Sealsamas on Viiratsi kooli kampsuni näidis, millega poisid jooksevad ringi nagu väikesed Carl Robertid.

«Mihklipäeval võib vist musta ja halli lammast ja oinast ülistada, sest nende vill on tõepoolest ilus,» võtab Anu Raud kätte Halliste kihelkonnast Taukla talust pärit teki. «Kõik, mis sellest talust meile tuli, on erilise maitse, erilise elegantsi, eriliste värvikombinatsioonidega tehtud,» ütleb ta.

On teada, et selle imeilusa, peente värviüleminekutega teki teinud taluperenaine Maret Viidik suri 1924. aastal, nii et tekk ise võib sada aastat vana olla.

Seltskond suundub rahvamajja kohvi jooma ja verikäkki sööma ning astub siis vihma trotsides Kääriku talu poole. Sõita ei saa, sest kahekorruseline buss ei mahu puiestee puude alt läbi.

«Kui ilus teil siin on!» hüüatab moekunstnik Krista Kajandu majja sisenedes, näeb siis Valda Rauda ja tõttab teda kallistama. Temale on Kääriku talu pere vana tuttav.

«Käisime siin tudengipõlves suusatamas,» lausub ta. «Enne tegime ahju tule ja panime kruubipudru suure potiga hauduma. Tuled suusatamast, siis sööd seda...»

Krista Kajandu on koguni silmad kinni pannud, et kaunid noorpõlvemälestused selgemalt kangastuksid.

Majas on vaatamist allkorruse mööblist teise korruse raamatuteni, mille Anu Raud hiljutiselt New Yorgi sõidult kaasa tõi, kui ta ÜRO peahoones Eesti kunsti esindaval emapuul kümne aastaga pleekima kippunud kihnu seelikuid uute vastu vahetamas käis.

«See on Anu esimene vaip. Nüüd ei jäeta mingeid sabakesi vasakule, siis aga kooti vasakult poolt,» näitab Valda Raud all toas väikest tagasihoidlikku metsavaipa.

«Osa sellest metsast pühkis kaheksakümne esimesel aastal maha keeristorm, sinna istutati noorendik. Muu läks ühele puidufirmale ja saeti hiljuti maha,» meenutab ta. «Vaene Anu oli nädal aega, kui saed ööd ja läbi undasid, lausa ahastuses. See oli tema lapsepõlve seenemets. Õnneks üks puude riba on ees — see kuulub meile.»

Oleks võinud teha lihtsalt mingisuguse juraka

Tuntud sisearhitekt ja disainer Maile Grünberg uurib magamistoas huviga vanu taluaegseid voodeid.

«Talupojarahvas oli tubli mõistusega: tegi ikka niisuguse asja valmis, mis oli tugev. Silmailu hindasid nad ka väga, nii et funktsioon ja välimus käisid käsikäes. Kas või seesama voodi: oleks võinud teha lihtsalt mingisuguse juraka, aga inimene on kunstilembene olnud,» silmitseb ta nikerdatud voodiotsi.

Siis võtavad vapramad mihklipäevalised vihmavarjud ja lähevad ümbruskonda uurima. Kell kolm ootab rahvamaja pikal laual oinapraad.

Viljandis ei jäeta läbi astumata ka Kondase Keskusest, tagasiteel bussis peab aga Heie Treier ülihuvitava loengu etnofuturismist.

Kui pooledki neist, kes tingimata tagasi tulla lubavad, seda ka teevad, liigub tulevikus Kääriku teedel väga palju kunstnikke.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3