Välisminister Kristiina Ojulandi kinnitusel on plaanis Venemaa impeeriumiks muutumise teemast kõnelda Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel, mis leiab aset novembris. Foto: Elmo Riig

Eelmisel nädalal allkirjastasid sada Euroopa ja Ameerika avaliku elu tegelast kirja, milles avaldasid muret Venemaal pead tõstva imperialismi pärast. Kristiina Ojuland, mida teie sellest arvate?

See kiri tuli päris õigel ajal. See on esimene tõsisem hoiatus Euroopa Liidu ja NATO riikide juhtidele. Ehk paneb see Venemaal toimuvale realistlikumalt vaatama.

Praegu elavad veel paljud usus, et Venemaast võib tõepoolest saada demokraatlik turumajanduslik riik, kus järgitakse seadusi ja austatakse inimõigusi. Tegelikult hakkas see lootus juba mõni aeg tagasi kustuma. Olukord on kaugel sellest, kus me võiksime olla kindlad, et see riik jätkab demokraatia kursil.

Kas teie oleksite valmis samale kirjale alla kirjutama?

Jah, aga nagu te tähele panete, polnud kirja autorid tegevpoliitikud või vähemalt mitte valitsuskabinettide liikmed.

Millal võiks kätte jõuda see aeg, kui samalaadse pöördumise koostavad valitsused?

Praegu Euroopas valitsusvastutust kandvad poliitikud tegelevad selle teemaga üha rohkem. Näiteks praegu valmistame ette Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumist ja seal tuleb kõne alla mitu teemat, millele viitas «saja kiri».

Praegu tundub, et Euroopa Parlamendil on üks Vene-poliitika, Euroopa Komisjonil teine, eesistujamaal kolmas ning ülejäänud liikmesriikidel neljas. Kas ja millal jõutakse ühtse jõulise poliitikani?

Euroopa Liit koosneb 25 iseseisvast riigist, kellest igaühel on rahvuslikud huvid. Kindlasti ei juhtu ka tulevikus seda, et nad hakkavad kõiki asju omavahel täpselt kokku leppima. Ent on kindlad teemad, milles liikmesriikidel tuleb Venemaaga kokku leppida vastavalt sellele, milline on Euroopa Liidu poliitika. Neis asjades pole muud teed, kui rääkida selgelt ühte keelt.

Mis teemad need on?

Näiteks energeetika ja üldised kaubandusreeglid. Topelttollide küsimus pole enam Eesti ja Venemaa, vaid Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline asi. Teine näide on piirileping. See on viimase viie kuu jooksul olnud Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes tähtis teema. Seda on igal võimalusel tõstatatud.

Palun iseloomustage Eesti-Vene suhteid oma ametiaja jooksul.

Ma ei saa öelda, et need oleksid head. Teisalt ei saa väita ka seda, et oleksime päris paigal seisnud või tagasi läinud.

Edasi on liigutud kukesammu võrra. Ma pean silmas valitsustevahelise komisjoni viimast istungit. Siis oli Siim Kallas peaminister ja Venemaad esindas asepeaminister Valentina Matvijenko. Tookord kirjutati alla neljale lepingule. See on ka ainuke konkreetne näide.

Meil ei ole välisministrite tasemel ametlikke visiite olnud. Me oleme püüdnud neid küll algatada ja saanud korduvalt lubadusi, kuid kokkuvõttes pole tulemuseni jõutud.

Venemaa eelmise välisministri Igor Ivanoviga oleme erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide üritustel küll nõu pidanud, kuid see ei asenda ametlikke visiite.

Kui Eesti-Vene suhteid on tarvis kirjeldada, siis minu arvates on kõige sobivam sõna «jäised». Mingisugust sula pole näha.

Viimase aja uudistest on jäänud mulje, et Venemaa peab Eesti vastu tõsist propagandasõda. Kui tuntav see Välisministeeriumis on?

On küll tuntav. Propagandasõda sai alguse umbes aasta tagasi, kui oli lõplikult selgeks saanud, et Eestist saab Euroopa Liidu ja NATO liige. Väga paljud jõud tunnevad end seniajani väga häirituna sellest, et Balti riigid on Venemaa mõju alt lahkunud.

Need rünnakud on emotsionaalsed ja meenutavad paljuski 1990. aastate alguse omi. Kindlasti ei tasu aga arvata, et Venemaa propaganda töötab ainult emotsionaalsel pinnal.

Selles peegeldub ka imperialistliku mõtteviisi süvenemine. Parim näide oli see, kuidas Venemaa püüdis sundida Leedut sõlmima Kaliningradi transiidikokkuleppeid. Sellist käitumist, kus üks pool peab normaalseks, et tema sõjaväelased käivad mitte just väga täpselt reguleeritud eeskirja järgi läbi teise riigi territooriumi, ei saa nimetada kuidagi teisiti kui imperialistlikuks.

Vene sõjalennukid Eesti õhuruumis. Mis see oli?

See oli katse irriteerida Eestit ja NATO-t. Ilmselgelt oli selle eesmärk näha, mis siis juhtub, kui Venemaa lennukid sisenevad loata NATO õhuruumi. Muidugi tuleb neist iga juhtumit võtta iseseisvalt, sest mõnel juhul võis eksimus tõesti ka kogemata juhtuda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5