Karksi-Nuias neli aastat tagasi mänguväljakul raskelt viga saanud Kristo Savioja emale on see muserdav lugu pärast riigi ja valla vastu algatatud kohtuasja võitmist lõppenud. Foto: Elmo Riig

Nii vald kui riik tasusid võrdselt 27 140 krooni, sest õnnetuse põhjustanud liumägi asus tollal veel erastamata maal: see oli riigi omandis, aga antud vallale kasutamiseks.

Lisaks moraalse kahju hüvitamiseks mõeldud 50 000 kroonile mõistis kohus välja ka lapse ema varalise kahju hüvitamiseks 4000 krooni ja riigilõivu 280 krooni.

14-aastase Kristo emale Annely Saviojale algas lugu 2000. aasta 16. septembril, kui tollal 9-aastane Kristo läks hommikul oma sõpradega Karksi-Nuias Kivistiku tänava korrusmaja õuel asuvale mänguväljakule.

«Sel õuealal oli liumägi, millest mu poeg läks koos teiste lastega alla laskma. Liumägi kukkus aga ümber ning Kristo jäi peadpidi selle konstruktsiooni alla,» rääkis Annely Savioja.

Kiirabi tuli ruttu

Ema jääb alati tänulikuks kiirabile, mis jõudis Abja-Paluojalt kohale mõne minutiga.

«Mu poeg viidi kohe Viljandi haiglasse ja sealt edasi Tartu haiglasse. Ta oli üheksa päeva sellises seisundis, et arstid ei teadnud täpselt, mis edasi saab,» meenutas Annely Savioja. «Õnneks tuli ta koomast välja.»

Kristo sai haiglast koju poolteise kuu pärast, oma kümnendaks sünnipäevaks.

«Selleks ajaks oli ta suutnud uuesti jalule tõusta ja õppinud jälle rääkima. Arstid olid positiivselt meelestatud, sest ta paranes sellest löögist üsna kiiresti. See oli aga väline paranemine. Põhiliselt kannatas ju Kristo pea ja see nõuab pikemat ravi,» kõneles ema.

Kuigi õnnetusest on möödas juba neli aastat, pole arstid seniajani Kristot terveks tunnistanud ning talle on antud invaliidsusgrupp.

Esimese kooliaasta pärast õnnetust veetis poiss Haapsalu Sanatoorses Internaatkoolis, kus õpivad taastusravi vajavad lapsed. Nüüd on ta aga tagasi Karksi-Nuia Gümnaasiumis.

Kohtuvälist lepet ei tulnud

Kohtutee võttis Annely Savioja ette alles pärast seda, kui ta oli pöördunud rahapalvega nii valla kui riigi poole, aga saanud mõlemalt eitava vastuse.

Naisel ei olnud võimalik õnnetuse järel tööle minna, sest ta käis pojaga haiglates kaasas. Sellega kaasnenud kulutused pidi ta ise tasuma.

«Pärast seda, kui poeg haiglast välja sai, pidin teda ise Haapsallu kooli sõidutama — üle paari nädala käis ta kodus, aga ma ei saanud teda algul üksi bussi peale panna,» rääkis Savioja.

Selliste kulutuste tõttu tekkisid perel võlad, mida polnud võimalik toimetulekutoetuse ega poja invaliidsuspensioniga tasuda.

«Raha oleks vaja olnud kohe pärast õnnetust, kohtuväliselt, aga keegi ei soovinud maksta. Nüüd, neli aastat hiljem, oleme juba majanduslikult uuesti jalgele saanud,» nentis Savioja.

Kohtu poole pöördus naine lootuses, et juhul kui ta asja võidab, siis ehk hakkavad mänguväljakute eest vastutavad inimesed rohkem laste turvalisuse eest hoolitsema.

Kolm aastat tagasi alanud protsessil esitas Annely Savioja kõigepealt nõude aktsiaseltsi Iivakivi vastu, kes hooldas õnnetuse põhjustanud liumäe ümber asuvat platsi ja niitis seal muru. Kohus lükkas selle nõude tagasi, sest aktsiaseltsil oli leping vaid hoolduseks, mitte mänguväljaku esemete kontrollimiseks.

Nõue riigi ja valla vastu

Järgmise sammuna esitas naine nõude valla ja riigi vastu, sest õnnetus juhtus riigile kuuluval valla haldusalas oleval maatükil.

Juba Viljandi Maakohtus sai Annely Savioja võidu, kuid vald ja riik kaebasid otsuse edasi. Tartu Ringkonnakohus mõistis õiguse selle aasta 7. juunil samuti Saviojale ning praeguseks on vald ja riik raha ära maksnud.

«Kuigi praegu enam ei tehta selliseid raskeid rauast liumägesid, on neid veel näiteks Viljandiski alles. Need tuleks üksipulgi üle kontrollida või üldse minema vedada ja panna midagi tänapäevasemat asemele. Pojaga haiglas olles kohtusin ka lapsega, kellele oli lahtine jalgpallivärav kaela kukkunud. Lastele meeldib selliste asjade otsas turnida ja just seepärast tuleks need üle kontrollida,» pani Savioja kõigile mänguväljakute eest vastutajatele südamele.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78