Viljandi hägune järv lasi sportlasi näha vaid enne ja pärast starti, kui nad tohtisid nägupidi pinnale kerkida. Foto: Aivar Aotäht

Eile naiste võistkonnaujumises kolmanda koha saavutanud 25-aastane Kristina Unnuk tunnistas, et väikesi kalu kohtas võistlusel tõepoolest omajagu. «Poide juurde kogunes neid lausa parvedena,» lausus ta.

Päris publikut, kes inimese kombel kaldal võistlust naudiksid, oli traditsiooniliselt üksikuid.

Kraadid ja meetrid

«Muidugi oleks tore, kui kaasaelajaid oleks palju,» nentis Unnuk. «Paraku pole meie ala olümpiaala. Ja allveeujumisest peab ikka midagi teadma.»

Tõesti. Võhikuna eemalt vaadates ei pruugigi aru saada, mis toimub. Järvel oleksid nagu kalamehed, kes miskipärast aeg-ajalt püsti tõusevad ja valget lippu näitavad.

Vahepeal kostub kaldalt plaksutamist. Võhik ei saa küll aru, kellele ja miks. Vett künnavad pikergused poid, mis lõpuks kalda poole suunduvad.

Kes viitsib end asjaga natukenegi kurssi viia, ei vaata kogu seda tegevust muidugi sellise rumala pilguga. Asjatundja teab, et esmaspäevast reedeni peeti Viljandi järves 19. Euroopa allveeorienteerumise meistrivõistlused. Kaheteistkümnest riigist oli kohale tulnud sadakond sportlast.

Võistluse peakorraldaja Õnne Pollisinski räägib, et selles spordis on olulised oskus vee all tehniliste abivahenditega õige suund leida ja teekond võimalikult kiiresti läbida.

Eesti naiskonna teine pronksmedalist, 16-aastane Jane Danilson lisab, et ujutakse tavaliselt poole kuni kahe meetri sügavusel. Sel naiste võistkondlikul võistlusel pidid kõik neli liiget — lisaks veel 35-aastane Margarita Bereževskaja ja 26-aastane Tatjana Ikkonen — ujuma igaüks 550 meetrit.

Kes võistluse ajal end kas või korrakski pinnal näha laseb, tõmmatakse veest välja ja ongi selleks korraks kõik. Ei mingit eelnevat hoiatust.

Nähtavus ja vanus

Viljandi järv sportlasi ei soosi. Kristina Unnuk ütleb, et nähtavus on poolteist meetrit ja vesi külm. «Vist 17 kraadi,» väristab ta õlgu. Vetelpääste väidab, et kraade on 19.

Augusti algul, kui samas järves peeti Eesti meistrivõistlused, ulatus veetemperatuur 24—25 kraadini, kuid nähtavus langes napi paarikümne sentimeetrini.

Missugune oleks allveeorienteerujale väga hea nähtvus? «Neli-viis meetrit,» teab Unnuk.

Üks asi hakkab allveeorienteerumise puhul veel silma: sportlasi, nii mehi kui naisi, on igas vanuses. Pole mingi ime, kui koos alaealise lapsega võistleb tema isa või ema, kelle vanus on ületanud 40 piiri.

Ja et asi aus oleks, kamandavad korraldajad osa sportlasi dopinguproovi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3