Professor Juhan Maiste kinnitusel jõuame mõisafilosoofiast arusaamise kaudu balti kultuuri ja laiemalt kultuuri mõistmiseni. Foto: Toomas Huik («Postimees»)

Tunnustatud mõisaspetsialist professor Juhan Maiste hindab Viljandimaa mõisaid kõrgelt.

Eestlasi on sageli peetud pigem mõisate põletajateks kui säilitajateks. Kui hästi mõis meie kultuuripilti klapib?

See on keeruline küsimus. Me peame endalt küsima, kes me oleme, kas eurooplased või eestlased ning kas need kaks tähendavad meile ühte ja sedasama. Kus kulgeb piir võõra ja oma vahel?

Te olete nimetanud mõisa omamoodi lakmuspaberiks. Kui palju mõis meie hoiakuid peegeldab?

Mõis on midagi rohkemat kui füüsiline vorm. Arvan, et tema tähendus ulatub aegade hämarusse, kultuuri alglätete juurde. Suhtumises mõisa väljendub meie suhtumine tsivilisatsiooni. Sellesse tsivilisatsiooni, mis on saanud alguse Kreekast ja täienenud kristlusega Roomas ning mis pakub ühe olemise mudeli, mille nimi ladina keeles on «villa». Meil on villa tähendus küll pisut teine.

Kui palju meie, eestlased, aktsepteerime ennast kultuurijärjepidevuse kandjana? Kuivõrd me seda teksti loeme, niivõrd oleme võimelised seda ise looma.

Juri Lotman kirjutab piiri kohta, et see enda identifitseerimise probleem on enda määratlemine oma mõttelise antipoodi kaudu.

Et kunagi sai mõisatele tuli räästasse pandud, on tegu, mida me ei peaks kahetsema ega ennast seetõttu haletsema. Mis olnud, see olnud.

Ometi ei peaks me nüüd, sada aastat hiljem end ülejäänud maailma vastu barrikaadidele seadma. 14. juuli ja Bastille’ vallutamisest alguse saanud revolutsioonide aeg on loodetavasti ümber ning vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungid kõlavad ka meie kultuurilise identiteedi alusena. Mõisat võib käsitleda kui omamoodi kokkulepet, ideed ja ühise tuleviku algust.

Nii et mõis kui sümbol.

Just. Mõis kui mitte üksnes kultuuri sümbol, vaid kui mõistmise sümbol. Oma olemuselt on mõis mõttetu. Linn on mõttekam. Linn on koht, kus midagi tehakse. See, et mõisas askeldatakse ja näiteks talupoegi peetakse, on teisejärguline.

Mõis on eelkõige omaette olemise ja mõtlemise paik. Niisugune on klassikaline mõisafilosoofia.

Sellest arusaamise kaudu jõuame balti kultuuri mõistmiseni. Sealt edasi juba omaenda sisemise mina tajumiseni, selleni, kes me oleme, kuidas kajastub mõis mitte lukus väravate ja suletud uste tagant, vaid meis endis, meie mälestuste peeglis ja tuleviku unistustes.

Teid on aeg-ajalt Viljandimaa mõisates nähtud. Millise mulje nad on jätnud?

Viljandimaa on sügav ja rikas. Siit algab ürgne olemine, mis jätkub ehk võimsamanagi Lätimaal.

Kui näiteks Harju- ja Läänemaa on ennekõike karmid ja karused, paesed ja valged, siis Viljandimaa on värviline ja romantiline. Mulkidel on olnud võimalust olla uhked. Kõik kasvab Viljandimaal kõrgeks. Inimese iseteadvus ja haridusejanu ning põllul rukis, niisamuti malts ja umbrohi.

Suurepärane võrdlus! Kui head peremehed mulgid mõisatele on?

Mulk on mulk, eks ole. Ega mulk oma varjust üle saa ja sellist uhkust on Mulgimaal rohkemgi kui Setumaal või Võrumaal. Kunagised hõimupiirid kõnelevad veel tükk aega hiljem.

Eesti on keelelisest homogeensusest hoolimata kultuuriliselt mitmekesine.

Kui ma tahaksin öelda, milline on Viljandimaa mõis, peaksin seletama, milline on Viljandimaa inimene. Milline ikkagi on mulgi peremees, «Kauka jumal», kes lõhub põllul ja heinamaal tööd teha ning ehitab endale mõisa eeskujul uhke häärberi, aga samas laseb aidatagusel nõgestesse kasvada?

Viljandimaalt sai alguse rahvuslik ärkamine. Heimtali Sieversite juurest, kus mõisateenijaid juba XIX sajandil üliõpilasteks kutsuti, saadeti esimesed hariduse poole rühkijad Tartusse ülikooli. Heimtalis istutati puiesteid ja rajati parke. Viljandimaa rahvas võiks oma kultuuriliste juurte mälestuseks püstitada Heimtalisse või Õisu mõisa selle kunagistele omanikele ausamba.

Millised Viljandimaa mõisad teil kui arhitektuuri- ja kunstiajaloolasel südame eriti tugevalt põksuma panevad?

Mõni ikka paneb. Eelkõige muidugi Õisu mõis. Õisu on vapustav oma metafüüsilises värvide ja lõhnade rikkuses ning meeleolude kirevuses ja stiilide paljususes.

Vaade härrastemajale ringteelt ning ringtallide ja -aitade juurest on imeline. Õhtune, eriti just jaanipäevaeelne pilt. See, kuidas barokkpargis tõuseb udu. Kuidas avaneb vaade Õisu järvele, kuhu on piki pargialleed hea jalutada.

Õisut on kutsutud väikeseks Liivimaa Šveitsiks. Paraku ei ole mõisates seda ilu, mille eest Õisu hooldajad seisid hea veel 10-20 aastat tagasi. Toona oli rohkem vastupanujõudu kaosele ja stiihiale, mis kõik kokku sulatab ja olematuks teeb.

Kas te olete kursis Viljandimaalt alguse saanud ja üle-eestiliseks paisunud mõisaretkega?

Olen kursis. Mõis on nagu kirik, valgusallikas ja küünal. Kirik peab inimestele lahti olema. Nii ka mõis. Mõis on üle elanud kogu XX sajandi koleduse, revolutsioonid, sõjad ja kolhoosid.

Üks XX sajandi saavutusi on, et vaevalisel moel, aga siiski, on mõisad saanud rahva omaks. Monumendid kuuluvad nende ehitajatele, seaduse jõud fikseerib selle, mis Prantsusmaal jõustus rohkem kui kaks aastasada tagasi pärast revolutsiooni. Nüüd tuleb hinge kinni hoida, et kõik nii jääks.

Ajalugu pöördub, tagasi on nii mõisad kui mõisnikud. Loodame, et oleme targemaks saanud. Omanikukihk ja kirg on mõistetavad ning arusaadavad.

Teisalt aga väärib esiletõstmist tunne, et kogu maa ja kaunid paigad, mälestused ning utoopiad saavad kõnelda meile kõigile koos ja igaühele eraldi. Isegi siis, kui mõisat ennast polegi ehk alles. Koht kõneleb ise. Rääkimata Olustvere, Heimtali, Kärstna või Polli mõisast.

Käisime hiljuti Polli mõisas. Omanikud — noored, aga avatud inimesed — tegid lahti uksed, tripid ja haagid. Pääsesime mõisahuvilistega saladustelaeka hämarasse ruumi.

On väga oluline, et mõisad oleksid avatud.

Loodan, et need, kes on söandanud võtta endale mõisaomaniku kannatused ja mured, astuvad veel ühe sammu ja jagavad endale osaks saanud õnne teistega. Andmine ja jagamine on magusad tunded.

Kunagi võis Sieversite juures pargis suveõhtuti näha üles riputatud maalimisraame. Balti kunst puhkes õitsele sääskede ja valgete ööde kiuste! Valgete ööde rahvana on meile ehk antud vähem kui mõnes teises kontinendi paigas elajatele, magusad viljad ei ole olnud käegakatsutavas kauguses, vaid neid on tulnud otsida.

Noppides tõde ja õigust hea ja kurja tundmise puult, on meie valikute vastandpoolused ilu ja valu, luule ja küüniline iroonia. See, millise valiku teeme, annab endast lakmuspaberina mõisakultuuris märku.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5