Raimond Siimu kiidab veneaegseid ratastoole, sest need on liikuva raamiga. Foto: Elmo Riig

Viljandis invatehnika parandamise ja laenutamisega tegeleva Raimond Siimu sõnul on ratastooli juures kõige olulisem selle kasutusmugavus.

Suuremale osale inimestest annab kahe-, kolme- või neljarattaline sõiduriist võimaluse liikuda punktist A punkti B kiiremini ja mugavamalt. Meie seas on aga päris palju neid, kellel pole võimalik ilma abivahendita liikuda. Ilmselt on just liikumispuudega inimesed need, kellele on sumerlaste 6000 aastat tagasi leiutatud rattast kõige rohkem kasu.

Viljandis Paalalinna kunagises katlamaja hoones tegeleb invatehnika remondi, hoolduse ja laenutusega Raimond Siimu. Garaažis asub töökoda. Suuremas ruumis, mida Siimu ise sahvriks nimetab, ootavad toolid, rulaatorid ja muu tehnika töökorda putitamist või osadeks võtmist.

Üldpilt sarnaneb sellega, mida näeb tavalises autoremonditöökojas või -lammutuses. Siimu on selle võrdlusega päri. «Suurem osa toolidest on saadud abi korras läänest. Garaaži ehitamisel saime toetust Euroopa Liidu programmist,» kõneleb füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev Siimu.

Vene toolid on head

Küsimusele, milline on hea ratastool, pole Siimu sõnul üheselt vastata võimalik. «Kõige tähtsam on, et tool vastaks inimese vajadustele. Iga tool tuleb konkreetse inimese jaoks sobivaks kohandada: teha kõrgemaks või madalamaks, kitsamaks või laiemaks,» selgitab Siimu.

Ta kiidab mõnevõrra üllatuslikult just omaaegset nõukogude toodangut. «Lääne ratastoolid on enamasti jäiga raami peal. Vene toolidel raam liigub, mis annab neile märksa parema manööverdamisvõime.»

Remonti vajavad ratastoolidel enamasti just liikuvad osad. «Üks komponent, millega tihti tegelda tuleb, on laagrid. Samuti juhtub, et juuksekarvad jäävad rataste vahele ja siis kipuvad need kinni kiiluma. Ühel mehel, kes töötab naistekollektiivis, olen juba kaks korda rattaid juuksekarvadest puhastanud,» kõneleb Siimu.

Tank, mis lükkab lund

Garaažis treipingi taga nokitsedes istubki Siimu peaaegu paarkümmend aastat vanas Vene ratastoolis. Õue peal vuramiseks ja laoruumist varuosade toomiseks kasutab ta sootuks omapärast vahendit. Elektriliseks ratastooliks on seda vähe nimetada, pigem on tegemist sõidukiga.

«Ostsin selle ühest Tartu autopoest, kuhu see toodi Hollandist. Mis marki ta on, seda ma öelda ei oskagi, mootor on Prantsusmaalt ning keredetailid Itaaliast,» räägib Trophy Booster kirja kandva riistapuu omanik.

Paberite järgi arendab masin kiirust kuni 12 kilomeetrit tunnis. Käima läheb see võtmega nagu tavaline auto. Toidet pakuvad kaks akut, mis annavad kokku 160 ampertundi ning Siimu sõnul saab sõidukiga ilma laadimiseta läbida mitukümmend kilomeetrit. Tähtis on ka see, et sõiduki saab kergesti lahti võtta, et see näiteks auto pagasiruumi paigutada. «Terve mees võtab tooli lahti paari minutiga, eks minul ole natuke raskem,» ütleb Siimu.

Päris rahule mees oma masinaga siiski ei jäänud, vaid ehitas seda oma kätega veidi ümber. «Jõudu jäi algul tsipa väheks. Muutsin ülekannet ja panin taha pisut väiksemad rattad.»

Pärast ümberehitust manööverdab sõiduk laoruumi koridoris äärmiselt sujuvalt ja väiksemad astmed ei valmista sellele mingisugust probleemi. Talvel monteeris omanik masinale ette saha ja lükkas värskelt mahasadanud lund. «Eks ta paras tank ole,» ütleb Siimu tunnustavalt.

Käte jõul liiklemine hakkab tervisele

Siimu roolitavast masinast levinumad on elektrilised ratastoolid, mida saab juhtida käetoe peal asuvalt kangilt. Väärarusaam on see, et elektriliste ratastoolide eesmärk on aidata liiklemist lihtsalt mõnusamaks muuta. Mõnel inimesel ei taha lisaks jalgadele käed päris hästi käsklustele alluda, samuti hakkab pidev iseenda käte jõul edasilükkamine pikapeale liigestele mõjuma.

«Olen ratastoolis olnud üheksateist aastat, millest kaheksateist olin veendunud, et mina elektrilist ratastooli ei vaja. Aga nüüd hakkavad õlad ja randmed ennast tunda andma,» ütleb Siimu, kes omal ajal on ratastoolisõidus isegi Eesti meistriks tulnud.

Kui Siimu hindab oma sõiduriista väärtuseks vähemalt 10 000 krooni, siis uuena maksavad elektrilised ratastoolid isegi rohkem kui 100 000. Teisisõnu rohkem kui odavamat sorti sõiduauto. «Uutel toolidel on peal palju elektroonilisi seadmeid, mis annavad infot näiteks südame töö ja pulsi kohta. Küllap elektroonika ongi peapõhjus, miks toolid on nii kallid,» arvab ta.

Prügimägi on vale koht

Siimu töökoja suuremate klientide hulka, kui seda sõna selle temaatika juures üldse kasutada saab, kuuluvad Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskus ning Karula hooldekodu. Ratastoole laenutavad ka paljud eraisikud, sest selle rentimine on ostmisest mõttekam.

«Uus tool maksab tuhandeid kroone, aga rendihind on 130 krooni kuus, millest 90 protsenti katab riik. Kui rendi ajal midagi katki läheb, siis parandatakse see tasuta, aga isikliku tooli puhul tuleb isegi ratta vahetuse eest välja käia märksa suurem summa, kui aastas 13-kroonisest kuutasust kokku tuleb,» kõneleb Siimu.

Lisaks ratastoolidele leidub Siimu töökojas muudki invatehnikat. Näiteks kaaluga tool ja elektrilised tõstukid, mis on mõeldud inimese vanni toimetamiseks. Viimased tunnistas endale mittevajalikuks Viljandi haigla.

«Haiglast helistati ja küsiti, kas ma tahan neid tõstukeid endale, sest muidu viiakse need prügimäele. Tegelikult ma arvan, et nii mõnigi sanitar oleks väga rõõmus, kui tal selline abivahend kasutada oleks,» kõneleb Siimu.

Siimu tahabki panna inimestele südamele, et kui pööningul või kuurinurgas seisab kasutult invatehnikat, siis ei tasuks seda lihtsalt minema visata, vaid pigem tema juurde tuua. Isegi kui mõnda vana ratastooli päris laitmatult töökorda putitada pole enam võimalik, siis vajalikke osasid mõne teise jaoks saab sealt ometi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5