Samamoodi ei ole vaja täpselt määratleda, millal ja millistel tingimustel trikoloor vardas lehvima peab. Lippu heiskama võib inimest küll kohustada, kuid patriotismi talle peale ei sunni. Las siis tõmbavad lipu vardasse vaid need, kes sellest tõepoolest lugu peavad.

Ehk me ei näe siis tänavatel enam ühtki koledat pesemata riidetükki, mida tegelikult tuleks nimetada kaltsuks. Selliste väljapanemine on lipu ja Eesti riigi mõnitamine.

Lipuheiskamise kontrollimine on kehval järjel ja ilmselt pole mõtet sellele politseinike aega raiskama hakata.

Valitsev partei Res Publica soovib seaduses teha muudatust, mis lubaks trikoloori ka muudel päevadel kui lipupühadel üles tõmmata. Peab tõdema, et sel puhul on tegemist lahtisest uksest sissemurdmisega, sest praegugi võib sinimustvalget isiklikel tähtpäevadel heisata. Milline on isiklik tähtpäev, on aga juba igaühe enda otsustada.

Sinimustvalge tähtsus ja lugupidamine selle vastu on aasta-aastalt kasvanud. Tõsi, rahva vaimustus pole kaugeltki nii suur, kui see oli eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpul, mil enamiku eestlaste garderoob koosneski vaid nendest kolmest värvist, kuid suhtumine on ometi paranemas.

Võib vaid aimata, millise armastuse ja hoolega Viljandi Vanale kalmistule maetud Emilie Rosalie Beermann-Lillak esimese rahvuslipu kunagi õmbles. Erinevalt meist tema veel ei teadnud, et need kolm värvi saavad meie rahvusvärvideks. Hoidkem neid siis oma südames.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3