Tütred on Kalle Küttisele väga olulised. Sellele Viljandi Noortekeskuse avamisel tehtud pildile on ta jäänud koos keskmise tütre Kadiga, kes töötab Tallinkis kruiisijuhina. Foto: Elmo Riig

See on esimene amet, mille puhul Küttis pidi ise otsuse tegema, kas ta võtab selle vastu või mitte. Seni oli tema karjäär sõltunud määramistest ja edutamistest.

Kalle Küttise esimene töökoht oli Mustla Keskkoolis. Nelja-aastase õpetajatöö järel määrati ta selle direktoriks. Mõni aeg hiljem sai temast Viljandi rajooni haridusosakonna juhataja.

Ka maavanema kohusetäitjaks määrati Küttis lahkuva maavanema Helir-Valdor Seedri ettepanekul.

Geograafi temast ei tulnud

Kalle Küttis on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli füüsilise geograafina. Tema diplomitöö teema oli «Sirgala karjääri rekultiveerimise kavand».

«Sirgala on koht Sillamäest kaheksa kilomeetrit lõuna pool. Tollal oli seal ainus eestlane kohalik metsaülem,» räägib Küttis.

Kooli lõpetamise järel sõjaväkke läinud noormehel oli kokkulepe tollase looduskaitsevalitsuse juhatajaga, et sõjaväest tagasi tulles võetakse ta tööle ja siis lõpetab ta dissertatsiooni Sirgala teemal ära. Sõjaväest naasmise järel teatati talle, et Tallinnas pole parajasti korterit anda, aga kui ta aasta aega Sirgalas elab ja välitöö ära teeb, on see ehk võimalik.

Neljandal kursusel kooliõega abiellunud Küttis käis koos Viljandimaalt pärit kaasaga Sirgalas ära. Selle peale esitas too ultimaatumi: kui kavatsed sinna elama minna, lähed üksi.

«Selle ultimaatumi täitmisega oli minu loodusteaduslik karjäär lõppenud,» nendib Küttis.

Võtke mind õpetajaks!

Keeranud Sirgalale selja, marssis Kalle Küttis 3. septembril 1975 sisse Viljandi rajooni täitevkomitee haridusosakonda ja ütles selle juhatajale Eduard Trullile, et ta tahab õpetajaks hakata. Järgnev vestlus nägi välja umbes selline.

Trull: «Mida sa õpetada oskad?»

Küttis: «Mul küll õpetajaharidust ei ole, aga ma võiksin anda kõike peale inglise keele ja laulmise.»

Trull: «Kas sa matemaatikat tahad õpetada?»

Küttis: «Tahan.»

Trull: «Olgu. Kus kohas?»

Küttis: «Mul ükskõik. Kui on kolmetoaline korter ja palk 200 rubla kuus, siis ükskõik millises maakonna punktis.»

Trull: «Vabad on kaks kohta - Mustla ja Võhma.»

Küttis: «Ma pole käinud kummaski, aga Mustla on Võrtsjärve ääres ja seal on ehk ilusam loodus. Lähen sinna.»

Kui siis Trull Küttist tolle esimesel tööpäeval oma autoga Mustlasse sõidutas, sujus meeste omavaheline vestlus nii, et Holstres teatas Trull: «Viie aasta pärast teen sinust kooli direktori.» Tegelikult juhtus see aasta varem.

Juhus loeb palju

Ilma pedagoogihariduseta Kalle Küttis õpetas Mustlas matemaatikat, füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat.

«Räägitakse karjääri planeerimisest ja kutsesuunitlusest. Tegelikult on inimese elu väga palju seotud juhusega,» arutleb Küttis ja lisab, et pole õpetajaks saamist kordagi kahetsenud.

«Noor inimene on ennast nii täis ja enesekindel, ta arvab, et suudab kõike. 25-aastasena võis seda teha, kümme aastat hiljem poleks enam julgenud,» usub Küttis.

Juhtus ka nii, et mõnel hilisõhtul õppis ta ära stereomeetria teoreemid ja järgmisel hommikul hakkas neid omakorda lastele õpetama. Mõnikord oli ta lastest ees vaid neli-viis tundi.

Õpetajaamet on Küttisele nii armas, et praegugi peab ta Viljandi Kultuuriakadeemias õpilastele psühholoogialoenguid. Päriselt ta aga õpetajaks enam ei hakkaks, isegi siis mitte, kui ta saaks selle eest maavanema palka.

«Ma ei suudaks seda tööd enam täiskohaga teha,» tunnistab ta. «Pigem käiksin korra nädalas koolist läbi, annaksin oma tunnid ära ja säraksin koos õpilastega. Akadeemias on tore vanemat seltskonda õpetada, nemad tahavad ise õppida. See laeb.»

Spontaanse inimesena meeldivad Kalle Küttisele kiired väljakutsed. Kui talle näiteks ühel reede õhtul tehti ettepanek pidada pühapäeval üliõpilastele loeng teemal «Loomalik inimene», võttis ta selle vastu ning tegi öö otsa tööd.

«Kui elu selliseid huvitavaid võimalusi pakub, võtan need vastu. Olla 54-aastane ja nahk toores seljas, on juba iseenesest suur väärtus,» räägib Küttis.

Ring ümber Nõukogude Liidu

Mustla Keskkoolis oli Kalle Küttis populaarne ja autoriteetne õpetaja. See tuli eelkõige sellest, et ta jõudis õpilastega suhelda ka väljaspool tunde. Näiteks organiseeris ta neile ekskursioone ja matku tollase Nõukogude Liidu territooriumil.

Kui Küttis oli kooli direktor, oli tal oma sõnul hullumeelne idee teha õpilastega tiir ümber Nõukogude Liidu. Alustati 1976. aastal matkast Koola poolsaarele. Sellele järgnesid süstamatk Karjalas ja omaehitatud alusega parvetamine läbi Läti. Seejärel tulid Karpaadid, Suur ja Väike Kaukasus, Karakumi kõrb ja Tjan-Shan. 1984. aastaks oldi otsaga jõutud Baikali äärde. Eesmärgi täitmise katkestas Küttise töökohavahetus.

«Selline reisimine, tihtipeale abiks vaid kahtlase väärtusega kaart ja kompass, pakkus väljakutseid. Praegu on ju võimalik käia ka hoopis teistes kohtades, aga seal on kõik liiga tsiviliseeritud: kuru all teed väikse õlle, poole tee peal jälle uue, sul on juht ees... Omal ajal Kamtshatkal ei näinud me kaheksa päeva jooksul midagi peale karusi-ta - mitte ühtegi inimest! Vot see on fiiling!»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78