Tütred on Kalle Küttisele väga olulised. Sellele Viljandi Noortekeskuse avamisel tehtud pildile on ta jäänud koos keskmise tütre Kadiga, kes töötab Tallinkis kruiisijuhina. Foto: Elmo Riig

Kalle Küttise esimene töökoht oli Mustla Keskkoolis. Nelja-aastase õpetajatöö järel määrati ta selle direktoriks. Mõni aeg hiljem sai temast Viljandi rajooni haridusosakonna juhataja.

Ka maavanema kohusetäitjaks määrati Küttis lahkuva maavanema Helir-Valdor Seedri ettepanekul.

Geograafi temast ei tulnud

Kalle Küttis on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli füüsilise geograafina. Tema diplomitöö teema oli «Sirgala karjääri rekultiveerimise kavand».

«Sirgala on koht Sillamäest kaheksa kilomeetrit lõuna pool. Tollal oli seal ainus eestlane kohalik metsaülem,» räägib Küttis.

Kooli lõpetamise järel sõjaväkke läinud noormehel oli kokkulepe tollase looduskaitsevalitsuse juhatajaga, et sõjaväest tagasi tulles võetakse ta tööle ja siis lõpetab ta dissertatsiooni Sirgala teemal ära. Sõjaväest naasmise järel teatati talle, et Tallinnas pole parajasti korterit anda, aga kui ta aasta aega Sirgalas elab ja välitöö ära teeb, on see ehk võimalik.

Neljandal kursusel kooliõega abiellunud Küttis käis koos Viljandimaalt pärit kaasaga Sirgalas ära. Selle peale esitas too ultimaatumi: kui kavatsed sinna elama minna, lähed üksi.

«Selle ultimaatumi täitmisega oli minu loodusteaduslik karjäär lõppenud,» nendib Küttis.

Võtke mind õpetajaks!

Keeranud Sirgalale selja, marssis Kalle Küttis 3. septembril 1975 sisse Viljandi rajooni täitevkomitee haridusosakonda ja ütles selle juhatajale Eduard Trullile, et ta tahab õpetajaks hakata. Järgnev vestlus nägi välja umbes selline.

Trull: «Mida sa õpetada oskad?»

Küttis: «Mul küll õpetajaharidust ei ole, aga ma võiksin anda kõike peale inglise keele ja laulmise.»

Trull: «Kas sa matemaatikat tahad õpetada?»

Küttis: «Tahan.»

Trull: «Olgu. Kus kohas?»

Küttis: «Mul ükskõik. Kui on kolmetoaline korter ja palk 200 rubla kuus, siis ükskõik millises maakonna punktis.»

Trull: «Vabad on kaks kohta - Mustla ja Võhma.»

Küttis: «Ma pole käinud kummaski, aga Mustla on Võrtsjärve ääres ja seal on ehk ilusam loodus. Lähen sinna.»

Kui siis Trull Küttist tolle esimesel tööpäeval oma autoga Mustlasse sõidutas, sujus meeste omavaheline vestlus nii, et Holstres teatas Trull: «Viie aasta pärast teen sinust kooli direktori.» Tegelikult juhtus see aasta varem.

Juhus loeb palju

Ilma pedagoogihariduseta Kalle Küttis õpetas Mustlas matemaatikat, füüsikat, keemiat, bioloogiat ja geograafiat.

«Räägitakse karjääri planeerimisest ja kutsesuunitlusest. Tegelikult on inimese elu väga palju seotud juhusega,» arutleb Küttis ja lisab, et pole õpetajaks saamist kordagi kahetsenud.

«Noor inimene on ennast nii täis ja enesekindel, ta arvab, et suudab kõike. 25-aastasena võis seda teha, kümme aastat hiljem poleks enam julgenud,» usub Küttis.

Juhtus ka nii, et mõnel hilisõhtul õppis ta ära stereomeetria teoreemid ja järgmisel hommikul hakkas neid omakorda lastele õpetama. Mõnikord oli ta lastest ees vaid neli-viis tundi.

Õpetajaamet on Küttisele nii armas, et praegugi peab ta Viljandi Kultuuriakadeemias õpilastele psühholoogialoenguid. Päriselt ta aga õpetajaks enam ei hakkaks, isegi siis mitte, kui ta saaks selle eest maavanema palka.

«Ma ei suudaks seda tööd enam täiskohaga teha,» tunnistab ta. «Pigem käiksin korra nädalas koolist läbi, annaksin oma tunnid ära ja säraksin koos õpilastega. Akadeemias on tore vanemat seltskonda õpetada, nemad tahavad ise õppida. See laeb.»

Spontaanse inimesena meeldivad Kalle Küttisele kiired väljakutsed. Kui talle näiteks ühel reede õhtul tehti ettepanek pidada pühapäeval üliõpilastele loeng teemal «Loomalik inimene», võttis ta selle vastu ning tegi öö otsa tööd.

«Kui elu selliseid huvitavaid võimalusi pakub, võtan need vastu. Olla 54-aastane ja nahk toores seljas, on juba iseenesest suur väärtus,» räägib Küttis.

Ring ümber Nõukogude Liidu

Mustla Keskkoolis oli Kalle Küttis populaarne ja autoriteetne õpetaja. See tuli eelkõige sellest, et ta jõudis õpilastega suhelda ka väljaspool tunde. Näiteks organiseeris ta neile ekskursioone ja matku tollase Nõukogude Liidu territooriumil.

Kui Küttis oli kooli direktor, oli tal oma sõnul hullumeelne idee teha õpilastega tiir ümber Nõukogude Liidu. Alustati 1976. aastal matkast Koola poolsaarele. Sellele järgnesid süstamatk Karjalas ja omaehitatud alusega parvetamine läbi Läti. Seejärel tulid Karpaadid, Suur ja Väike Kaukasus, Karakumi kõrb ja Tjan-Shan. 1984. aastaks oldi otsaga jõutud Baikali äärde. Eesmärgi täitmise katkestas Küttise töökohavahetus.

«Selline reisimine, tihtipeale abiks vaid kahtlase väärtusega kaart ja kompass, pakkus väljakutseid. Praegu on ju võimalik käia ka hoopis teistes kohtades, aga seal on kõik liiga tsiviliseeritud: kuru all teed väikse õlle, poole tee peal jälle uue, sul on juht ees... Omal ajal Kamtshatkal ei näinud me kaheksa päeva jooksul midagi peale karusi-ta - mitte ühtegi inimest! Vot see on fiiling!»

Protsess eesmärgist olulisem

Ka nüüd Euroopas reisides on Kalle Küttis eelistanud omal käel ringivaatamist planeeritud reisiprogrammile.

«Kümme aastat tagasi oli mul õnn olla kaks nädalat Islandil. Tuiasin üksipäini, seljakott seljas, seal ringi. Ühel laupäeva õhtul olin Reykjavikis ja läksin pubisse. Teisi kundesid seal parajasti polnud, sest lääne inimestel on kombeks laupäeviti pärast kolme kodus olla. Baarmen, teades, et ma olen eestlane, ütles, et mis me siin niisama istume, ja võttis leti alt välja kohaliku samagonni brennavinni. Võtsime siis seda pitsikese ning mängisime kahekesi noolemängu. See fiiling jääb vist igaveseks meelde. See läks hinge.»

Küttis tunnistab, et kuigi ka muuseumid on huvitavad ja harivad ning võimaluse korral proovib ta neid külastada, eelistab ta istuda hommikul kell kuus, jalad vees, kusagil mere ääres, vaadata päikesetõusu ja mõelda, et ta on täna üks esimesi inimesi, kes seda näeb. «Protsess pakub mulle rohkem kui eesmärk,» lausub ta.

Ekstreemkasvatuse viljeleja

Kord oli Kalle Küttis kümnenda klassi õpilastega Moskvas ekskursioonil. Et raha ei olnud, otsustas ta jätta öömajamure kohapeal lahendamiseks. Nii paigutati 25 õpilast juhusliku kojamehe hangitud korteritesse üle Moskva.

«Õpilastega oli kokkulepe, et iga päev saadakse kell 10 Punasel väljakul kokku. Kes hiljaks jäi, veetis päeva omaette ja sai teistega ühineda järgmisel päeval. Kogu selle aja jooksul oli vaid paar juhtumit, et õpilane ei tulnud õigeks ajaks kohale,» meenutab Küttis.

Baikali ääres seitsmenda kuni kümnenda klassi õpilastega matkal olles oli aga vaja sõita 180 kilomeetrit läbi taiga Irkutskisse. Bussiga minna polnud võimalik. Küttis pani lapsed kahekaupa metsaveoautode peale ja leppis kokku, et järgmisel päeval kell 12 kohtutakse Irkutski keskbussijaamas. Ei olnud tema ega lapsed seal varem käinud, kuid järgmisel päeval kell 12 olid kõik kokkulepitud kohas.

Mis see on? Kas hulljulgus, enesekindlus, vabakasvatus või hoolimatus?

«See oli teadlik laste enesekindluse ja otsustusvõime kasvatamine,» ütleb Küttis. «See kasvatus võis küll olla liiga ekstreemne, aga ma tean, et kõik need õpilased, kes selle läbi tegid, on praegu väga iseseisvad inimesed. Alati peab teadma, millises olukorras ja kellega seda teha. Sa pead neid inimesi usaldama. Praegu võib see kõlada hullumeelsena, kuid siis see nii ei paistnud. Iga kasvatusmeetod on kohane kindlas ajas ja kohas ning kindlale seltskonnale,» on ta veendunud.

Tütarde üle õnnelik

Kalle Küttis nendib, et ta pole elus midagi kahetsenud.

«Üldiselt usun ma ettemääratust, kuid mitte ainult,» mõtiskleb ta ning võrdleb inimese elu süstasõiduga jõel. «Kui sa oled korralik ja normaalne, suudad sõita peavoolus ja midagi ei juhtu. Kui teed mingi vea, satud kaldasse või läheb paat ümber või jääd põhjapidi kinni. See ei ole ainult ettemääratus, vaid ka su enda oskus kasutada shanssi, mille elu sulle kätte mängib. Kui sa seda kasutada ei oska, süüdista iseennast. Iseasi on, kas põhivoolus sõitmine ka midagi pakub.»

Küsimusele, mille üle ta elus suurimat rahulolu tunneb, vastab Kalle Küttis: «Kõige rohkem olen rahul sellega, et meil on kolm tarka last. Nende kasvatamine on olnud põhiliselt abikaasa Reeda õlul. Olen selle eest talle väga tänulik.»

Kuigi kaks tütart lõpetasid keskkooli medaliga, ei mõtle Kalle Küttis eelöelduga seda sorti tarkust. «Nad oskavad vaimset tööd väärtustada ega karda elus riske võtta,» täpsustab ta. «Ma olen oma tütarde üle uhke.»

Kalle Küttise elu unistus on käia ära Antarktikas. «See paik on mulle hingelähedane. Kui ma jõuaksin enne surma niikaugele, et jaksaksin osta endale turismireisi Antarktikasse, oleksin valmis selle nimel paljust loobuma.»

ELUKÄIK

Kalle Küttis on sündinud 14. märtsil 1950 Kohtla-Järvel.
Lõpetanud 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia-geograafia teaduskonna ja 1988. aastal sama ülikooli psühholoogia teaduskonna. Kolmanda kõrghariduse sai 1994. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolist arenduskonsultandina. 2003. aasta kevadel kaitses Tartu Ülikoolis magistritööd «Viljandi maakonna üldhariduskoolide võrk aastal 2010».
Abielus. Peres on kolm tütart: Kristi, Kadi ja Marja-Liisa.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78