Viljandi varjupaiga töötaja Triinu Priks on rahul, sest selle aasta jooksul, mil ta on varjupaigas rahmeldanud, on endale kodu leidnud ligi sada kassi. Foto: Elmo Riig

Triinu Priks saab liiga tihti telefonikõnesid, milles helistaja teatab, et tema loomal on pesakond poegi, ja küsib, mida nüüd nendega peale hakata.

«Kui ma niisugustele inimestele ütlen, et nende ülesanne on loomakestele kodud leida, pärivad nad hämmeldunult, kas siis ei olegi sellist kohta, kuhu nood ära saaks anda,» kõneleb ta.

Loomi on Triinu Priksi hinnangul palju üle seepärast, et steriliseerimine ja kastreerimine on inimeste meelest nende vigaseks tegemine. «Samas poegade uputamine käib nagu muuseas,» lisab ta.

«Seni, kuni inimesed ei võta endale vastutust oma looma ja selle järglaste eest, ei muutu midagi, sest üks emane loom tänaval tähendab kaks korda aastas keskmiselt viis looma lisaks,» on Triinu Priks veendunud.

Palju kasu oleks kiibist

Varjupaigast antakse soovijaile vaid steriliseeritud ja kastreeritud loomi. Kui nad on selleks veel liiga noored, kirjutatakse lepingusse punkt, et uus omanik kohustub selle protseduuri poole aasta jooksul ära tegema.

Olukorda muudaks Triinu Priksi arvates tunduvalt ka see, kui varjupaigast ära antavad loomad saaksid endale külge kiibi.

«Paraku on praegu paljude suhtumine niisugune, et mis sest krantsist ikka kiibistada,» räägib ta.

Triinu Priks on Eesti loomakaitse seltsi kuulunud üle kahe aasta ja varjupaigatööd teinud eelmise aasta aprillist.

«Otsustasime koos teiste vabatahtlikega, et üritame ära hoida loomade hukkamist ja leiame neile kodud,» meenutab ta. «Ühel hetkel pakkus linnavalitsus varjupaigale hooneid ja maad Tümal endise veepuhastusjaama hoonetes.»

Eelkõige on Tümal peavarju leidnud kassid, kuid paaril korral on tulnud tegemist teha ka ripakile jäetud kodurottidega.

«Ükskord poetas keegi talvel rotipojad ühe meie seltsi liikme akna alla lumehange. See inimene teadis väga hästi, kuhu ta nad viib,» räägib Triinu Priks.

Varjupaigast uksekella ei saa

Neid, kes endale varjupaigast sõbra valivad, ei saa Triinu Priksi arvates kuidagi rühmitada.

«Õnneks pole mina niisuguseid inimesi kohanud, kes endale selle teoga vaid egopai teevad,» lausub ta ning toonitab: «Kellelegi üllatuskingituseks ei maksa varjupaigast looma küsima tulla, sest saaja peab selleks ise nõusoleku andma. Muidu jõuab see üllatus ringiga meile tagasi.»

Kindlasti öeldakse varjupaigast ära inimesele, kes tahab võimalikult kurja koera, et too ketti haukuma panna.

«Me ei jaga «uksekelli»,» sõnab Priks. «Ent küllap võtab päris kaua aega, enne kui Eesti inimene jõuab arusaamisele, et kodus ei pea kaks koera kõva häält tegema. Tänapäeval on häid turvafirmasid, kes tagavad märksa tõhusama valve kui kahemeetrise keti külge aheldatud koer. Pealegi kulub koera ülalpidamiseks tõenäoliselt rohkem raha kui valvesüsteemile.»

Kui inimene on otsustanud endale varjupaigast looma võtta, aitavad sealsed töötajad tal valikut teha. Seejärel allkirjastatakse leping, milles on kõik tähtis detailselt kirjas. See vähendab võimalust, et vastne loomaomanik natukese aja pärast ümber mõtleb ning looma tagasi tahab anda, kurtes, et too sööb liiga palju või tahab aina mängida.

Nende üle, kes pärast lemmiku koju viimist helistavad või temast fotosid saadavad, tunneb Triinu Priks erilist rõõmu. «Mõni on koguni hiljem looma meile näitamas käinud,» lausub ta.

Triinu Priks kardab, et kõige raskemad momendid seisavad tal veel ees — seni ei ole nad ühtegi looma magama panema pidanud.

«Ülekohtune on hukata looma, kes on täiesti terve, lihtsalt sellepärast, et varjupaigas pole enam ruumi,» leiab ta.

Töö tuleb koju kaasa

Loomakaitsjate kohta kiputakse õelalt arvama, et ju nad käivad selle tohutu suure rahaga, mis nad kokku ajavad, Ibizal puhkamas.

«Virumaa varjupaiga juhataja rääkis hiljuti, et talle oli pakutud Siiami kassi nahka müüa. Küllap siis mõeldakse, et varjupaika on kasulik pidada ainult sel juhul, kui sa kogu kauba realiseerid,» kõneleb Triinu Priks.

Nii mõnigi peab tõenäoliselt iseenesestmõistetavaks ka seda, et innukal loomakaitsjal on alati mõni koduloom. Triinu Priks kasvas aga paneelmajas ning esimese koera võttis ta täiskasvanuna. Nüüd on nende peres peale tõukoera ka tänavalt üles korjatud kass.

«Tal olid küljes kõik maailma haigused peale marutaudi. Kogu pere ja osa tuttavaidki põdes kassihaigust. Aga praegu on Niru ilus ja tubli loom,» jutustab Triinu Priks.

Seda tunnet, et tahaks kõik õnnetukesed endale koju viia, tal oma sõnul ei ole.

«Ma armastan loomi väga ja leian, et neid tuleb aidata, aga mul ei ole kogumiskirge. Minu kirg on see, et püüan võimalikult paljudele loomadele hea kodu leida,» selgitab ta.

Pere ja tuttavad toetavad igati Triinu Priksi ettevõtmist. Selleks et varjupaika ehitada, loobus ta aasta tagasi kultuuriakadeemia muusikaosakonna õppejuhi ametikohast.

«Mu mees on alati väga toetav, kuigi vahel mainib, et ma teen oma tööd kakskümmend neli tundi ööpäevas. Mind on varjupaigas aidanud nii tema, sõbrad-tuttavad kui loomakaitsjad, palgalisi oleme vähe kasutanud,» räägib ta ning lisab: «Vanaema ainukesena muretseb, et millega ma ometi tegelen.»

Triinu Priksi viieaastane tütar Anna Marie teab kindlalt, et tema tahab loomaarstiks õppida.

«Ausõna, ma ei ole talle ajupesu teinud!» lausub ema naerdes.

Oma töö kõrvalt katsub Triinu Priks näpistada aega ka selleks, et käia kontsertidel ja teatris, tuuritada suviti Eesti mõisates ning lugeda.

Veel ütleb ta enda kohta, et on nii suur Viljandi patrioot, kui üldse olla saab.

«Kunagi proovisin aasta aega Tartus elada, aga see oli nii ebameeldiv kogemus, et tulin ruttu Viljandisse tagasi,» meenutab Triinu Priks.

Siinsamas lõpetas ta maagümnaasiumi, mida peab parimaks Viljandi kooliks, ja bibliograafina kultuuriakadeemia.

«Siit ära minejad toovad põhjenduseks, et siin ei ole tööd. No pane oma pea tööle ja tekita endale see töö! Meie näiteks tõmbasime sõbrannaga käima Päikesekillu perekeskuse,» kõneleb ta ning rõhutab: «Kõike on võimalik saavutada, kui esimese aasta jooksul käega ei löö.»

Arvamus

Hillar Sein,
sõber

Triinu on suure südame ja tugeva sotsiaalse närviga inimene. Temale on jagunud seda, mis on puudu neil, kes oma kassi kotti topivad või koera puu külge seovad ning ta metsa surema jätavad.

Samuti on Triinu alati uudishimulik ja teadmishimuline. Me oleme pidanud pikki vaidlusi, miks maailm on just selline ja kas seda saaks natukenegi muuta.

Teades tema plaane Tümale rajatava varjupaigaga seoses, usun kindlalt, et me näeme varsti üht Eesti paremat ja hoolitsetumat hüljatud loomade ajutist kodu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.56