Terjet ja Ruslani ühendavad armastus ja huvi oma rahva kultuuri vastu. Foto: Elmo Riig

Mullu juulis tuli Viljandisse esinema Ukrainas ülipopulaarne ansambel Haydamaky. Kaheksa muusikut olid siin viis päeva ning folgipidu meeldis neile sedavõrd, et nad võtsid vastu kutse esineda tänavu veebruaris talvisel festivalil «Maa ja ilm». Seal oli nende vastuvõtja ja teejuht pärimusmuusika festivali projektijuht Terje Tooming.

Ruslan mõistis peagi, et Terje puhul pole tegemist ainult töösuhetega. Seda enam, et esimest korda kohtusid nad 14. veebruaril, valentinipäeval.

«Väga meeldiv oli Ruslaniga koos töötada ja siis tajusin, et huvi on vastastikune,» räägib Terje.

Tema sõnul sai saatuslikuks üks tango Tartus Püssirohukeldris. Festivali korraldajate ja esinejate ühisel õhtusöögil palus Ruslan neiu tantsima ning kui nad lõpetasid, seisis rahvas ümberringi püsti ja plaksutas.

Ruslan omakorda meenutab, kuidas üks sõber oli teda hoiatanud, et eesti tüdrukud ei armu kergesti, aga kui see juhtub, siis igaveseks. Kuuldud fraas jäi noormehele meelde ja on saanud kinnitust.

Kui ansambel kodumaale naasis, jätkasid Terje ja Ruslan suhtlemist meili ja telefoni teel. Siis kutsus noormees sõbratari Kiievisse külla. Neli päeva olid nad koos ja tutvusid linnaga, ühel päeval aga pidi pillimees ootamatult ära sõitma ning Terje jäi omapäi Kiievit avastama.

Teisel korral sõitis neiu noormehe kodumaale mais. «Siis olime juba rohkem koos ja tundsime üksteist paremini,» ütleb Ruslan.

Mesinädalad Ukrainas

Augustis võttis Terje välja oma puhkuse, mida ta mitu aastat polnud kasutanud, ja sama tegi ka Ruslan. Pillimehe sõnul otsustas kogu ansambel aja maha võtta ja armunud veetsid koos terve kuu.

«Need olid mesinädalad,» lausub Ruslan.

Puhkust alustasid noored Lvivist. Sealt edasi sõitsid nad Odessa lähistele Musta mere äärde, kus elavad noormehe ema ja tädi. Nädalasele puhkusele järgnesid presidendikandidaat Viktor Juštšenko valimiskampaaniat toetavad kontserdid, siis aga suundus ansambel Slovakkiasse suurele rahvamuusika festivalile.

Pärast sealseid kontserte sõitsid Ruslan ja Terje ning Haydamaky solist Oleksandr Jarmola oma tüdrukuga puhkama Tšehhi pealinna Prahasse, kus Ruslan tegi sõbratarile abieluettepaneku.

See juhtus 17. augustil Karli sillal. «Ostsin pudeli veini ja kaks pokaali ning me ronisime mööda treppi sillatorni,» jutustab Ruslan. «Kui ma Terjele ettepaneku tegin, hakkas vihma sadama. See oli hea märk — ma tundsin, et mu armastatud vanaema on meie ühenduse heaks kiitnud.»

Ukrainlased usuvad, et kõigel, mida tehakse vihmasajus, on jumala ja looduse õnnistus ning siis on kadunukesed elavate läheduses.

«Nõustusin kohe,» lausub Terje ja lisab naerdes: «Mulle kingiti nii ilus sõrmus, et ma ei saanud mitte nõustuda!»

Terje ja Ruslan meenutavad muigega seda, et tegelikult ei tohtinud sillal üldse alkoholi pruukida. Nemad märkasid keelavat silti alles kodus fotosid vaadates.

Pulmad olid 12. novembril Eestis ja need peeti mõlema rahva kommete kohaselt. Peig oli ukraina, pruut eesti rahvarõivais ning peo eestvedajad rääkisid üks ühes, teine teises keeles.

Haydamaky liikmed ei saanud viisaprobleemide pärast pulma tulla, kuigi neil pidid siin ka kontserdid olema. «Nad on praegu Kiievis barrikaadidel,» lisab Ruslan. Küll aga olid kohal Ukraina saatkonna ja kultuurikeskuse inimesed, muusikat tegi Poola välisukrainlaste ansambel.

Elukohaks jääb Viljandi

Noor pere kavatseb elama jääda Viljandisse.

«Kiievis polnud mul elamispinda, üürisin seda,» selgitab Ruslan. «Seal on võimatu korterit osta, sest hinnad on meeletud, nii palju raha ei teeni ausal teel isegi kogu elu jooksul. Laenu ka ei anta, isegi kui sul on ametlik töökoht, sest palgad on imeväikesed, keskmiselt 200 grivnat (umbes 450 krooni — toim.), millest ei jätku esmavajadustekski.»

Viljandis pakutakse Ruslanile õpetajatööd muusikakoolis ja kultuuriakadeemias. «See lubab mul peret ülal pidada, ennast arendada ja õppida selle maa kultuuri, kus ma elama kavatsen hakata.»

Ansamblikaaslaste kohta ütleb muusik, et neil tuleb ilma temata hakkama saada. «Poisid võtsid mu otsuse valusalt vastu — nad said aru, et eemaldun neist. Aga me jääme sõpradeks edasi,» kinnitas ta.

Läänest itta

Ruslan on sündinud Donetski oblastis. Tema vanaema pere elas Lääne-Ukrainas, siis aga kuulutas nõukogude võim nad kulakuteks ja asustas ümber riigi idaosa steppidesse, kus kõike tuli uuesti alustada.

«Vanaema käis juba viieaastaselt pulmades laulmas,» jutustab noormees. «Tema kohta öeldi, et kui ta ühes külas laulab, siis teises on kuulda — sedavõrd hea hääl oli tal.»

Ruslanile meeldis poisikesena kõige enam tantsida. «Inimesed peatusid, vaatasid, kuidas ma tantsin, ja rõõmustasid. Ma tunnetan hästi rütmi ja oskan ennast tantsu kaudu väljendada. Kui mul on halb meeleolu, siis aitab tants sellest üle saada.»

Kaheksakümnendate algul kolis pere Kiievisse, sest ema tahtis Ruslanile muusikuhariduse anda. Poiss õppis algul viiulit, siis aga avastas enda jaoks trombooni.

Kui teised õppeained võisid Ruslanil kolmed olla, siis muusika oli alati viis. Konservatooriumi lõpetas noormees edukalt. Kaks kuud enne lõpetamist kutsuti ta ansamblisse Haydamaky, mis kandis tol ajal nime Aktus.

«Sattusin järsku suurele lavale,» räägib Ruslan. «Olin seniajani igasuguste orkestrite vastu olnud, nüüd aga selgus, et ansamblis ja laval saan teha kõike, mida tahan, ja see klappis minu vaadetega.»

Muusika Ukraina nimel

Haydamaky esitab rahvamuusikat punkroki võtmes. Ansamblit oodatakse paljudesse Euroopa riikidesse esinema. Eestis on ta käinud kolmel, Viljandis kahel korral.

«Eesti mõistes võib neid Untsakatega võrrelda. Ukrainas on Haydamaky rahvustunde eestvedaja,» ütleb Terje ja Ruslan täiendab: «Teeme muusikat, mida oleme emadelt ja vanaemadelt kuulnud ning mis on pärit igast Ukraina nurgast.»

Haydamaky on juba kaks plaati välja andnud ja kolmas on parajasti salvestamisel.

Ruslan ütleb, et suhted kodumaaga jäävad tema uues elupaigas endiseks. «Üks poeet on öelnud: õppige võõrast tundma, aga ärge ka oma unustage!»

Nõukogude võim lõi Ruslani sõnul ukrainlastest pildi, mis mahub sõnadesse «kottpüksid», «viin» ja «pekk». Nüüd on ukrainlased hakanud oma juuri otsima ning mõistma keelteoskuse ja teadmiste vajalikkust. Noored ukrainlased sõidavad Euroopas ringi, et teiste maadega tutvuda.

«Meie inimesed on aru saanud, et ukrainlastena on nad tugevamad. Oma minevikku ja esivanemate tegemisi teades tekib enesekindlus, tänu millele sa saad teistele julgelt silma vaadata ega pea ennast alamana tundma,» kõneleb Ruslan.

Kui varem pani ukrainlane rahvarõivad selga, teadmata, millisest piirkonnast need pärinevad, siis praegu käiakse oma juuri otsimas Karpaatide mägikülades ja muust ilmast eraldatud Polissja metsades. Kiievis on vabaõhumuuseum, kus saab näha igale paikkonnale iseloomulikku.

«Ukraina on ennast leidnud spordis ja kultuuris, nüüd leiab ta end ka demokraatias,» iseloomustab muusik kodumaal toimuvat.

Hingelt romantik

Ruslan ütleb end hingelt romantiku olevat. Talle meeldivad küünlavalgus, päikesetõus ja -loojang.

«Pärast kuue miljoni elanikuga Kiievit naudin ma siinset vaikust. Mulle meeldivad väikesed majad, mida saab puudega kütta — vaatan sageli, kuidas halud ahjus põlevad. Meeldib puhas kraanivesi, mida kõlbab juua. Meeldivad siinsed avatud inimesed,» loetleb ta.

Muusik peab hingekosutavaks ka mere ääres viibimist. Ukrainas käis ta alati Musta mere ääres, kui raske oli. «Võisin seal kaua olla: vaatasin laineid, lugesin raamatuid, lihtsalt olin seal.»

Ka Terjega koos olles meeldib Ruslanile lugeda — neid ühendab huvi esoteerilise kirjanduse vastu.

Lääne-Virumaalt pärit Terje on õpinud eesti keelt ja tantsujuhtimist. Ta töötab juba teist aastat pärimusmuusika festivali projektijuhina, korraldades üritusi ja otsides festivalile toetajaid.

«Mulle meeldivad huvitavad vestlused ja mõnus muusika,» räägib ta endast. «Töö on minu hobi ja inimesed, kellega kokku puutun, head sõbrad. Festival annab mulle võimaluse tutvuda huvitavate inimestega, kes on tulnud oma rahva kultuuri tutvustama, teisalt innustab see, et folk kasvatab endale publikut ja õpetab noori.»

Terje sõnul seob teda Ruslaniga huvi oma rahva kultuuri vastu ja nad õpivad seda vastastikku tundma.

«Tahan folgifestivali tänada, et sain Eestisse sõita — muidu poleks ma kohanud oma saatust,» on Ruslan juhtunuga rahul.

Ruslan ja Terje

Terje Tooming on sündinud 29. aprillil 1971 Tapal.
Lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli.
Töötab Viljandi Pärimusmuusika Festivali projektijuhina.
Ruslan Trotšinski on sündinud 19. oktoobril 1976 Donetskis.
Lõpetanud Kiievis konservatooriumi.
Mängis ansamblis Haydamaky trombooni ja trembiitat, tahab Viljandis tööle hakata muusikaõpetajana.
Allikas: Terje Trotšinski

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5