Kahe aasta eest nii omavalitsuste kui pealinna poliitikute seas palju poleemikat tekitanud valimisliitude teema kütab taas kirgi. Kui kõik erakonnad jäävad kindlaks nendele seisukohtadele, mida nad seni on kuulutanud, siis ei leia õiguskantsleri soovitus valimisliite taas lubada järgmisel nädalal Riigikogus toetust ning küsimusele peab lahenduse leidma Riigikohus.

Kujunegu lõpptulemus milliseks tahes, segaduse püsimine on kahjulik eeskätt nendele parteidele, kes valimisliite ei poolda. Neil on strateegiad järgmise aasta kohalikeks valimisteks juba välja töötatud ja tuginevad teadmisele, et valimisliitudest pole konkurente karta.

Valimisliidud võiksid iseenesest küll lubatud olla, kuid nende varjus ei tohiks volikogudesse kandideerida end juba erakondlikult määratlenud inimesed. Nendel võiks jaguda julgust oma parteid esindada. Valimisliidud peaksid olema sellistele aktiivsetele inimestele, kes mingil põhjusel ei taha ühessegi parteisse kuuluda.

Üldjoontes peaks aga Eesti poliitiline elu liikuma ikkagi selginemise suunas. Selles mõttes oleks hea, kui valimisliidud ei muutuks kohalikul tasandil taas domineerivaks jõuks. Isegi kui see kõlab kulunult ja õõnsalt, on erakonnad poliitilise vastutusega tunduvalt tihedamini seotud kui umbmäärase taustaga valimisliidud.

Valimisliitude pooldajad ütlevad küll, et omavalitsuste juhtimine piirneb suuremas osas torude ja tänavate lappimisega ning sellel pole poliitikaga mingit pistmist. On ikka küll. Poliitika on teisisõnu igapäevase elu läbimõeldud korraldamine. Linna- ja vallajuhtide otsustest sõltub, milliseid tänavaid ja teid parandada või kas seda üldse teha ning kas võlakoormat vähendada või suurendada.

Need on poliitilised otsused ning valijal on õigus enne hääle andmist teada, millist poliitikat erakond või valimisliit majanduses, kultuuris ja teistes eluvaldkondades ajab. Parteide puhul on niisugustes küsimustes lihtsam järeldusi teha, sest nende tegusid mäletatakse.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0