Terjet ja Ruslani ühendavad armastus ja huvi oma rahva kultuuri vastu. Foto: Elmo Riig

Mullu juulis tuli Viljandisse esinema Ukrainas ülipopulaarne ansambel Haydamaky. Kaheksa muusikut olid siin viis päeva ning folgipidu meeldis neile sedavõrd, et nad võtsid vastu kutse esineda tänavu veebruaris talvisel festivalil «Maa ja ilm». Seal oli nende vastuvõtja ja teejuht pärimusmuusika festivali projektijuht Terje Tooming.

Ruslan mõistis peagi, et Terje puhul pole tegemist ainult töösuhetega. Seda enam, et esimest korda kohtusid nad 14. veebruaril, valentinipäeval.

«Väga meeldiv oli Ruslaniga koos töötada ja siis tajusin, et huvi on vastastikune,» räägib Terje.

Tema sõnul sai saatuslikuks üks tango Tartus Püssirohukeldris. Festivali korraldajate ja esinejate ühisel õhtusöögil palus Ruslan neiu tantsima ning kui nad lõpetasid, seisis rahvas ümberringi püsti ja plaksutas.

Ruslan omakorda meenutab, kuidas üks sõber oli teda hoiatanud, et eesti tüdrukud ei armu kergesti, aga kui see juhtub, siis igaveseks. Kuuldud fraas jäi noormehele meelde ja on saanud kinnitust.

Kui ansambel kodumaale naasis, jätkasid Terje ja Ruslan suhtlemist meili ja telefoni teel. Siis kutsus noormees sõbratari Kiievisse külla. Neli päeva olid nad koos ja tutvusid linnaga, ühel päeval aga pidi pillimees ootamatult ära sõitma ning Terje jäi omapäi Kiievit avastama.

Teisel korral sõitis neiu noormehe kodumaale mais. «Siis olime juba rohkem koos ja tundsime üksteist paremini,» ütleb Ruslan.

Mesinädalad Ukrainas

Augustis võttis Terje välja oma puhkuse, mida ta mitu aastat polnud kasutanud, ja sama tegi ka Ruslan. Pillimehe sõnul otsustas kogu ansambel aja maha võtta ja armunud veetsid koos terve kuu.

«Need olid mesinädalad,» lausub Ruslan.

Puhkust alustasid noored Lvivist. Sealt edasi sõitsid nad Odessa lähistele Musta mere äärde, kus elavad noormehe ema ja tädi. Nädalasele puhkusele järgnesid presidendikandidaat Viktor Juštšenko valimiskampaaniat toetavad kontserdid, siis aga suundus ansambel Slovakkiasse suurele rahvamuusika festivalile.

Pärast sealseid kontserte sõitsid Ruslan ja Terje ning Haydamaky solist Oleksandr Jarmola oma tüdrukuga puhkama Tšehhi pealinna Prahasse, kus Ruslan tegi sõbratarile abieluettepaneku.

See juhtus 17. augustil Karli sillal. «Ostsin pudeli veini ja kaks pokaali ning me ronisime mööda treppi sillatorni,» jutustab Ruslan. «Kui ma Terjele ettepaneku tegin, hakkas vihma sadama. See oli hea märk — ma tundsin, et mu armastatud vanaema on meie ühenduse heaks kiitnud.»

Ukrainlased usuvad, et kõigel, mida tehakse vihmasajus, on jumala ja looduse õnnistus ning siis on kadunukesed elavate läheduses.

«Nõustusin kohe,» lausub Terje ja lisab naerdes: «Mulle kingiti nii ilus sõrmus, et ma ei saanud mitte nõustuda!»

Terje ja Ruslan meenutavad muigega seda, et tegelikult ei tohtinud sillal üldse alkoholi pruukida. Nemad märkasid keelavat silti alles kodus fotosid vaadates.

Pulmad olid 12. novembril Eestis ja need peeti mõlema rahva kommete kohaselt. Peig oli ukraina, pruut eesti rahvarõivais ning peo eestvedajad rääkisid üks ühes, teine teises keeles.

Haydamaky liikmed ei saanud viisaprobleemide pärast pulma tulla, kuigi neil pidid siin ka kontserdid olema. «Nad on praegu Kiievis barrikaadidel,» lisab Ruslan. Küll aga olid kohal Ukraina saatkonna ja kultuurikeskuse inimesed, muusikat tegi Poola välisukrainlaste ansambel.

Elukohaks jääb Viljandi

Noor pere kavatseb elama jääda Viljandisse.

«Kiievis polnud mul elamispinda, üürisin seda,» selgitab Ruslan. «Seal on võimatu korterit osta, sest hinnad on meeletud, nii palju raha ei teeni ausal teel isegi kogu elu jooksul. Laenu ka ei anta, isegi kui sul on ametlik töökoht, sest palgad on imeväikesed, keskmiselt 200 grivnat (umbes 450 krooni — toim.), millest ei jätku esmavajadustekski.»

Viljandis pakutakse Ruslanile õpetajatööd muusikakoolis ja kultuuriakadeemias. «See lubab mul peret ülal pidada, ennast arendada ja õppida selle maa kultuuri, kus ma elama kavatsen hakata.»

Ansamblikaaslaste kohta ütleb muusik, et neil tuleb ilma temata hakkama saada. «Poisid võtsid mu otsuse valusalt vastu — nad said aru, et eemaldun neist. Aga me jääme sõpradeks edasi,» kinnitas ta.

Läänest itta

Ruslan on sündinud Donetski oblastis. Tema vanaema pere elas Lääne-Ukrainas, siis aga kuulutas nõukogude võim nad kulakuteks ja asustas ümber riigi idaosa steppidesse, kus kõike tuli uuesti alustada.

«Vanaema käis juba viieaastaselt pulmades laulmas,» jutustab noormees. «Tema kohta öeldi, et kui ta ühes külas laulab, siis teises on kuulda — sedavõrd hea hääl oli tal.»

Ruslanile meeldis poisikesena kõige enam tantsida. «Inimesed peatusid, vaatasid, kuidas ma tantsin, ja rõõmustasid. Ma tunnetan hästi rütmi ja oskan ennast tantsu kaudu väljendada. Kui mul on halb meeleolu, siis aitab tants sellest üle saada.»

Kaheksakümnendate algul kolis pere Kiievisse, sest ema tahtis Ruslanile muusikuhariduse anda. Poiss õppis algul viiulit, siis aga avastas enda jaoks trombooni.

Kui teised õppeained võisid Ruslanil kolmed olla, siis muusika oli alati viis. Konservatooriumi lõpetas noormees edukalt. Kaks kuud enne lõpetamist kutsuti ta ansamblisse Haydamaky, mis kandis tol ajal nime Aktus.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5