Sotsiaalpedagoogina teab Karin Hunt, et praegused noored kasutavad meediat eeskätt meelelahutuseks ja eakaaslastega suhtlemiseks. Foto: Elmo Riig

Abja Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Karin Hunt käis hiljuti koos kahe abituriendiga Lastekaitse Liidu korraldatud konverentsil, kus räägiti laste ja meedia vahekorrast.

Karin Hunt, millest konverentsil täpsemalt juttu tehti?

Sellest, kui teadlik on Eesti laps meedia tarbijana ja kui palju annavad vanemad endale aru sellest, mida nende laps tegelikult tarbib. Selgus, et erilise meediateadlikkusega ei hiilga kumbki.

Psühholoogiaprofessor Aleksander Pulver ütles, et tsiviliseeritud ühiskonnas peaksid inimesed tundma häbi ka selliste olukordade pärast, milles nad ise ei osale, meie aga vaatame televiisorist valimatult igasuguseid saateid.

Praegu on Eestis kõige populaarsemad «Baar» ja «Naistevahetus». Millegipärast nimetatakse neid tõsielusarjadeks. Tegelikult ei ole neil päriseluga mingit pistmist, see kõik on mäng.

Reaalsusega on seal sarnased ehk ainult emotsioonid. Inimestele meeldib neid saateid vaadata, sest sealt nähakse ehedaid reaktsioone: keegi hakkab nutma, keegi on õnnetu.

«Naistevahetusse» lähevad inimesed küll vabatahtlikult, kuid nad ei tea, mis seal toimuma hakkab. Tegelikult on sellised saated inimkatsed. Minu kõrva riivas väga, kui «Naistevahetuses» paluti ühel lapsel võrrelda oma pärisema kümneks päevaks tulnud asendusemaga. See on ju äärmiselt ebaeetiline, nagu ka see, kuidas ühes teises osas nimetas isa oma väikest tütart «tatiks».

Millist mõju need saated võivad lastele ja noortele pikemas perspektiivis avaldada?

Ilmselt mõjutavad nende väärtushinnanguid ja hoiakuid. Eestis ei ole selliseid asju tegelikult uuritud. USA-s näiteks tehti Hillary Clintoni toetusel 100 miljonit dollarit maksnud uurimus. Seal peetakse neid asju tähtsaks. Konverentsil jäi õhku mõte, et ka meil tuleks uuringuid teha.

Siinsete uurimuste eesmärk on seni olnud teistsugune. Uuritakse seda, kuidas midagi lastele maha müüa, näiteks mobiiltelefoni kõnekaarti.

Kui palju mõjutab televisioonis näidatav õpilaste käitumist?

Igaüks võtab asju erinevalt omaks ja ka mõjud avalduvad isemoodi. Küll aga olen ma jälginud, kuidas noored meediat kasutavad. Kui paljudele täiskasvanutele on internet vahend, mille abiga infot hankida, siis lapsed kasutavad seda ainult suhtlusvahendina. Minu arvates on see hirmutav, sest nii võib juhtuda, et varsti nad ei oskagi enam loomulikult silmast silma suhelda.

Kas te mõtlete seda, et arvuti kaudu vesteldes on võimalik oma tegelikke emotsioone peita ning partnerile ei pea kohe vastama?

Jah.

Kui palju noored uudiseid jälgivad?

Väga vähe. Kui ma küsisin ühes 20 õpilasega klassis, kui paljud neist televiisorist uudiseid vaatavad, siis tõstis käe ainult kaks noort.

Millest see võiks tuleneda?

Võib-olla on põhjus selles, kuidas last on meedias kajastatud. Eelkõige räägitakse halbadest asjadest: lapsed kui kuritegude ohvrid, vaesuses elavad ja abi vajavad lapsed. Ei saa öelda, et rõõmsatest asjadest üldse ei räägita, kuid kurvem pool on ikkagi ülekaalus.

Väga vähe on saateid, mis on otseselt lastele. Mõnes mõttes on see mõistetav, sest kui näiteks ETV asetas lastesaated kella 19-le, siis kanali vaadatavus vähenes järsult. See on kellaaeg, mil vanemad jõuavad koju ja pere hakkab vaatama neid saateid, mida täiskasvanud eelistavad.

Ilmselt just nii ongi mõned täiskasvanute saated saanud laste seas populaarseks. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kui vaid vanemad saate vaatamise ajal leiaksid aega seletada, mis nähtust oli halb ja mis hea ning mida tasuks meelde jätta.

Meil kardetakse sõna «kasvatus». Konverentsi ettekannetest käis aga meediakasvatuse mõiste sageli läbi. Sellised asjad algavad kodunt. Et meie vanemad räägivad ajanappusest, siis pööratakse pilgud jällegi kooli poole.

Seetõttu olen ma mõelnud, kas õpetajad ikka kannavad endas neid väärtusi, mida sobiks lastele edasi anda.

Meediakasvatus peaks alguse saama juba lasteaias. Meil tuleks lastele õpetada meediast saadava info analüüsimist.

Praegu kasutatakse televisiooni lapsehoidjana. Kui vanemate käest küsida, kuidas nende lapsed vaba aega veedavad, siis selgub, et nad istuvad teleri ees. Nad arvavad, et see ongi puhkus.

Mina aga pean oluliseks, et inimene oleks vahel ka oma mõtetega üksi, et ei mängiks ei teler, arvuti ega raadio. Muidu me mõtlemegi ainult teiste mõtteid ja elame teiste elu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.22