Ehkki esialgu on keeruline ennustada, mida niisugune valik ameeriklastele ja maailmale tõotab, võib olla üsna veendunud, et USA jätkab jõulist välispoliitikat.

Valges Majas toimetab edasi president, kelle senise ametiaja jooksul on Ameerika tugevalt polariseerunud. Venima kippuvad sõjalised operatsioonid Afganistaanis ja Iraagis on vabariiklaste ja demokraatide vahelist lõhet nelja aasta taguse ajaga võrreldes tunduvalt süvendanud ning arvatavasti süvendavad veelgi.

Lõppenud valimiskampaania torkas silma pikkuse ja emotsionaalsusega. Nii Bushi kui Kerry kampaaniameistrid rõhutasid kõikvõimalikel puhkudel, et lähemal ajal maailmas aset leidvad protsessid sõltuvad seekordsest otsusest rohkem kui kunagi varem. Pikad järjekorrad valimisjaoskondade uste taga tõestasid, et ameeriklased läksid selle mõttega hästi kaasa.

Esile võib tõsta ka seda, et ameeriklased ei käinud seekord mitte endale sobivat kandidaati valimas, vaid pigem George W. Bushi poolt või vastu hääletamas. Paljud John Kerryle hääle andnud valijad tunnistasid telekaamerate ees, et nende pärast võiks Valgesse Majja pääseda ükskõik kes peale praeguse presidendi. Sedavõrd tülpinud on nad oma riigi agressiivsest käitumisest.

Meile on praegu kõige tähtsam, kuidas valimistulemus mõjutab Euroopa suurriikide ja Ameerika jahenenud suhteid. Toetades Iraagi missiooni, ent kuuludes samal ajal Ameerika suhtes üsna skeptilisse Euroopa Liitu, on Eesti pidanud istuma korraga kahes paadis. Kindlasti on sellest sündinud rohkem kahju kui kasu, mistõttu oleks uued tuuled teretulnud.

Euroopa oli seni ootel, lootes Kerry võitu, sest teda on peetud välispoliitiliselt kompromissialtimaks. Nüüd, kui nähakse, et veel neli aastat tuleb Bushiga partner olla, hakatakse ilmselt otsima uusi võimalusi suhete soojendamiseks. Oma panuse sellesse peab ilmselt tegema ka Bush ise.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5