Viljandlanna Helle Aunap oma õpilastega Krasnodarkas. Tal tuleb lastele nõu ja abi anda hoopis rohkem, kui õppekava ette näeb. Foto: Vello Lattik

Kavas oli paarkümmend ettekannet, muidugi vene keeles, kuigi kolmveerandi kuulajaskonnast moodustas Eestist kohale sõitnud rahvas.

Kolmkümmend neli meid Vilde jälgedel oligi, neist kaheksa meeshinge. Olid Vilde muuseumi, kirjandusmuuseumi ja veel mitme muuseumi direktrissid või uurijad, kolm teaduste doktorit, peotäis ajakirjanikke ja kolm kirjanikku: Aarne Ruben, Olev Remsu, Vello Lattik.

Väljarändajate lugu

Vildet huvitasid ta sajanditagusel Krimmi-reisil väljarändajad, meid Vilde toonane teekond, kulminatsiooniks Simferopoli konverents ja mälestustahvli avamine.

Võrumaa poolt tõusis kära,
mehed hõiskasid:
«Vennad, sõbrad, lähme ära,
lähme ära siit!
Venemaale virutagem
seal meil isamaa.
Samarasse sirutagem,
seal saab hingemaa!»

Nii laulis väljarändamise kõrgpunktist alatskivilane Juhan Weitzenberg oma «Laksi Tõnises».

Rohket väljarändamist põhjustasid kestev maanälg ja rahva vaesumine, millele lisandus mõisapõldude laiendamine haritud talumaade arvel, enamiku popsikohtade likvideerimine ja muu. 1849. aasta talurahvaseaduski lubas ümberasumist Vene riigi piires, tuli ainult sellest kogukonnakohtule õigel ajal teatada.

Krimmiski polnud hea

Siis aga levis uudis, et Krimmis saab maad. Talumehed kogunesid õhtuti Metsakivile Laksi Tõnise poole nõu pidama ja väljarändamise plaane kokku seadma. Tema vankriga, mis oli ainus rautatud vanker ümbruskonnas, asus kevadel maakuulajana Krimmi poole teele Kalmuse Jüri. Sügisel tuldi Krimmist tagasi teatega, et sealgi pole hea.

Siiski läks uuel kevadel Krimmi 12 peret. Odessasse jõudsid nad räbaldunult ja kerjates. Õnneks muretses üks Eestist pärit kohalik naine neile toidu ja rõivad. Vaevaga Krimmi jõudnute hädapäevad jätkusid, aga väljarändajaid järgnes pideva vooluna, sest kodumaal oli olukord veelgi hullem.

Krimmi elu ja inimesed tänapäeval

Kui minu pension läheneb Ameerika dollaritesse arvestatuna 200-le, siis sealne keskmine pension on 40 või 50 dollarit, ametlikke andmeid mul ju pole. Aga liha, või, vorst ja juust maksvad sama palju kui meil, leib, sai ja kondiitritooted on poole odavamad.

Mul olid kaasas prillid ja retsept üsna keerukate lugemisprillide ostmiseks. Meil on prillide hind keskmiselt 500 krooni. Mind hoiatati, et retseptiprillid lähevad kallimaks ning nende valmistamine võtab aega nädalat paar või enam.

Simferopoli prillipoes öeldakse ka, et asi võtab aega, ja palutakse tagasi tulla kahe tunni (!) pärast. Saangi prillid lubatud ajal 28 grivna (umbes 70 krooni) eest kätte. Ostan teise, lihtsama paari 45 krooni eest juurde ega jõua ära kiruda meie optikute ahnust.

Mis veel on odav? Kõiksugused valgustid. Väga ilusad ja vahvad lae- või seinalambid maksavad kõige rohkem 100 krooni. Kel sinnakanti asja, kasutagu juhust.

Ostsin Harkovi tehase pardli poole odavamalt, kui see meil maksaks. Väga odavalt ja laias valikus pakutakse rauakaupu. Kirveid on turul valida seinast seina, hind kolm korda odavam kui meil.

Apteegis jääb silma kuulus Viagra. Meil on see retseptiravim, Krimmis mitte, aga hind on sama.

«Kas mõni seda ostab ka?» küsin.

«Mõni hull turist ostab. Kohalikele on ta liiga kallis.»

Nagu mullegi.

Märkan Simferopoli peatänaval silti «Kommunistliku partei oblastikomitee».

Kõnnin teisele korrusele ja saan jutule komitee sekretäriga.

Krimmi kommunistid

«Mida te taotlete? Kes teid üleval peab?» pärin.

«Elame liikmemaksudest, riik meid ei toeta. Mida taotleme? Sidet sotsialistidega. Meie vaated on üsna lähedased.»

«Teil on programm ka?»

«Maareform äpardus. Täpsemalt — keerati meelega kihva, et grupike kriminaalseid oligarhe, kes meid valitsevad, saaksid ruttu rikastuda.»

«Kas Valgevenemaal on olukord parem?»

«Lukašenko on maladets, seal on kolhoosid-sovhoosid alles. Meie rahvas käib tööl Venemaal. Meil on keskmine palk 40 dollarit kuus.»

«Minu pension on viis korda suurem.»

«Kus me saame end teiega võrrelda!»

Häbi öelda, aga Krimmis oli mul valge inimese tunne. Ega kodus aru saa, et elu polegi nii vilets ja sant. Tööd oskav ja teha viitsiv inimene elab Eestis keskmise krimmilasega võrreldes jõukalt.

Jälle saab käidud Lvovis, Kiievis, Odessas ja Jaltas, aga jutt neist läheks pikaks. On ometi linn, millest vaikida oleks vale, nimelt Jevpatoria.

Telkijad on minema peletatud

Jevpatorias on sadam, kaldapealne puhkajatele, hoogsalt restaureeritav vanalinn ja kenasti on alles kõik Leniniga seonduv.

Linnast väljasõitu mäletan eelmisest korrast, enam kui tosin aastat tagasi: maanteest 40—50 meetrit paremal loksumas Must meri, vasakul aga telkivatele puhkajatele mõeldud suveköögid ja kempsud.

Nüüdki on neid tihedalt kui elektriposte, aga ühtki telkijat küll silma ei jää, kuigi linna plaažile päevitajaid ja suplejaid jätkub.

«Ajad on muutunud. Nüüd valitsevad riiki, linna ja majandust kriminaalkurjategijad. Keegi kurat ei julge siia enam telkima tulla, sest esimesel ööl ilmuvad mingid noormehed ja teevad su maisest varast lagedaks. Kui vastu hakkad, tapavad ära.»

Seda räägib mulle kohalik valge õlgkübaraga vanahärra.

«Aga miilits?»

«Miilits teeb, mida maffia käsib, sest kõik ülemused on ammuilma ära ostetud.»

Krasnodarka August ja ta naine Olga

Krasnodarka on kunagine eestluse keskus. Ööbime kolmekesi kohaliku eestlase Augusti pool. Elame pererahval kukil kolm päeva ja kaks ööd.

August ja Olga on abielus olnud 37 aastat. Neil on kaks poega, üks neist naisemees.

Siinsamas külas oli kord laut tuhande lüpsilehma ja noorkarjaga, põllud küla ümber olid haritud ja kandsid vilja. August oli traktorist ja kombainer, kes lisaks heale palgale sai hooajatasuks neli tonni vilja. Viljast jätkus lehmale, sigadele ja hanedele. Korralikku palka sai ka muusikaõpetajast Olga. See on imekaunis minevik.

Nüüd haigutab purukspekstud akendega loomalaut tühjana nagu Krimmis igal pool, maa on harimata ja masinad roostetamas või utiili veetud. Augustil on alles tosin hane, aiamaalapp ja kuraas: «Ei, mulle mõõdetud kaheksat hektarit kusagil keset põldu ma siiski ära ei müü! Kord peavad ju ajad muutuma, eks?»

Eestist läinud õpetaja on rõõmsameelne

Viljandist Krimmi lapsi õpetama sõitnud Helle Aunap on tantsuline, õhuline ja särav. Linnainimesena ta vaevalt kujutab ette seda, mida Bunin kord Vene külaelu idiotismiks nimetas.

Vilde jüngritel on lihtne. Kobime bussi, lehvitame läbi akna käega ja oleme läinud, aga tema jääb külla, kus on vaid üks telefon. Sel hapral naisel peab olema tohutult hingejõudu ja rõõmsameelsust, aga küllap neid jätkub.

Koolis, kus Helle oma tunde annab, õpib 500 last, neist 400 vanemad on töötud. Mitja ja Valeri vanemad ka. Nad peavad kahte lehma, aga poistel on piima maitsegi suust kadunud, sest viimane kui tilgake rändab kombinaati, et osta hädapäraseid hilpe ja jalanõusid ning hoida leib laual. Kooli kolmas korrus saab köetud vaid siis, kui lapsed tulevad tundidesse, puuhalg kaasas, sest riigil pole kütmiseks raha.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0