«Eriti oluline on seda teadvustada tööjõu kahanemise ja rahvastiku vananemise taustal, mis on iseloomulikud kogu Euroopale. Kujunenud demograafilise olukorra leevendamiseks rakendavad paljud riigid pensioniealisi inimesi tööelus,» ütles ta.

Riigipea nentis, et oma elutöö teinud inimene peab saama võimaluse ka väärikaks vanaduspuhkuseks. Solidaarsuspõhimõtteid austav riik peab tasuma pensionärile selle eest, mida ta aastakümnete vältel on ühiskonnale andnud. Meie vanuri- ja pensionipoliitika läheneb euroopalikele standarditele — aeglaselt küll, aga kindlalt.

Ent pensioniraha suurus pole ainus mõõdupuu, mille järgi on võimalik eakate olukorda ja positsiooni ühiskonnas hinnata. Samavõrd oluline, kui mitte tähtsam on see, kuidas vanadesse inimestesse suhtutakse ja kui palju neid iga päev tähele pannakse.

Viimased aastakümned on eestlaste perekondlikesse tavadesse ja väärtushinnangutesse suuri muudatusi teinud. Kui varem oli tavaline, et mitu põlvkonda elas ühise katuse all, sõi sama laua taga ning jagas muresid ja rõõme, siis nüüd on harvad needki korrad, kui noored inimesed vanaemale ja vanaisale külla sõidavad.

Ajalugu tagasi ei pööra ning talumajapidamistest pärit tavasid taaselustama ei hakka. Küll aga oleks tore, kui noored leiaksid rohkem aega, et vanemaid ja vanavanemaid abistada või nendega niisama juttu puhuda.

Üksindus ja tähtsusetuse tunne on paljudele Eesti eakatele tunduvalt suurem mure kui õhuke rahakott. Kui pensionide kasvuks kulub aastaid, siis üksindust on võimalik peletada üheainsa kallistuse, hea soovi, sooja puudutuse või telefonikõnega. See pole ju raske.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0