Laes ripub Tarmo Mäesalu teos «Oi, suur lai» ja põrandal on tuftitud vaip. Foto: Elmo Riig

Maast laeni ripuvad originaalse disainiga Kreenholmis kootud kangad ning käsitsi valmistatud siidi- ja vildisegune kardinatüll, mis hingeõhu peale värelema hakkab. Seintel on ükssarviku ja tuhande lillega gobeläänpildid, laes masinkootud hiiglaslik torumüts ja põrandal tuftitud vaip.

Näituseruumile lisavad ilmet tumedad, seest valgustatud vaheseinad, milles akendeks on üliõpilaste koolitöö kanganäidised. Veel leiab saalis sarsiohu vältimiseks loodud glamuurseid respiraatoreid ning julge kompositsiooni, mis koosneb kahest kummikust — ühel pitsmuster kuivanud savist, teisel puuvillasest heegelniidist.

Keset saali postamendil seisavad aga käsitsi valmistatud paberist ja siidist autoriraamatud.

Need on näited Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna üliõpilaste ja õppejõudude viimase kuue aasta loomingust. Näituse kujunduse kontseptsiooni autor on Margit Lillak.

Viljandi Kultuurikadeemia rahvusliku käsitöö õppetooli juhataja Ave Matsin on ise Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini eriala magister ning just tema andis eile näituse avamisel ka asjatundlikke kommentaare.

Matsini sõnul on piiri kunsti ja disaini vahele tänapäeval üldse raske tõmmata. Praegu annab tekstiilidisaini erialal tooni eelkõige sisustus- ja rõivamood ning sellega seotud tegevusvaldkonnad. Kunstiga tegeldakse eelkõige vabade kunstide teaduskonnas ja seda siis ükskõik mis väljendusviisil.

Viljandi Linnagalerii näituste kuraatori Mari Vallikivi sõnul on Viljandis siiski vaid üks osa Eesti Kunstiakadeemia 90-aastasele tekstiiliõpetusele pühendatud väljapanekust, mis oli näha tänavu suvel Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

«Kõik ei olnud lihtsalt siia kohandatav,» vabandas Vallikivi. «See on aga Viljandi Linnagaleriis esimene tekstiilinäitus, mis väärib tähelepanu eelkõige oma innovaatilisuse poolest.»

Näitus jääb avatuks 30. oktoobrini.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0