Koguva vanimate talude perekondlik järjepidevus ulatub XVII sajandisse. Praegugi on küla hooned peamiselt nende kunagiste esivanemate järglaste käes. Koguvas on ajast aega elanud vabatalupojad Schmuulid kõrvuti pärisoriste teomeeste Tüüridega. Foto: Jaan Vali

Kui sa aga käe spontaanselt otse silmade kõrgusel kiikuva punase kirsimarja järele sirutad, kostab läheduses kellegi korralekutsuv koputus aknaklaasile. Pöörad ringi, et vabandada, aga ükski kardin ei liigu ja väikseimgi vari ei reeda inimest. Oled arvanud, et vaatled tasahilju külaelu, aga selgub, et vaadeldav oled hoopis sa ise.

Koguva on kõikide oma ebakorrapäraselt asetsevate talude ja nendevaheliste teedega Eesti talurahvaarhitektuuri üks väljapaistvaid näiteid. Siiski ei ole see vabaõhumuuseum, vaid reaalselt eksisteeriv küla, spontaanse naabrivalve ja suhetega, mille kirjutamata reeglid ulatuvad aegade taha.

Turistide liikumise kõrghooajal võivad koguvalased end vaadeldavate puuriloomadena tunda — nende lehmaajamisaeg ja heinte lakka lükkamine ning muud toimetamised on linnavurlele peopesal kommenteerida.

«Aga sellesse tuleb huumoriga suhtuda,» ütleb Laasu talu perenaine Kadri Tüür. «Mina näiteks panin oma aknale puust lamba. Kui võõras juhtub aknaruudust tuppa kiikama, vahib lammas talle sealt vastu!»

Traditsioonid ja tänapäev

Koguva põhituumiku moodustavas seitsmeteistkümnes talus elab aasta läbi paarkümmend inimest. Mõnes talus on mitu leibkonda, teistes käiakse ajuti.

Koguva puhul on erakordne see, et talud on kõik nende algsete esivanemate järglaste käes. Ehk vaid ühe erandiga. Pärdi viimasel omanikul polnud testamenti tehtud ja koha uueks omanikuks sai pärast selle enampakkumisega müüki üks soomlastest vanapaar.

Siiski ei ole Koguva enam seesama, mis ajaloost teada ja raamatutest lugeda: et küla õuedel jätkub laste kilkeid ja väljakutele koguneb õhtuti noori, et igas majapidamises on loomad ning ümberkaudsed heina- ja karjamaad on kõik kenasti niidetud, et kiviaiad on võsastumata, rookatused terved ja varahommikuti lähevad mehed Koguva rannast paatide popsudes merele.

Tänapäeval käib kiviaedade ja rookatustega küla tutvustuse sisse kindlasti see, et suvekuudel võivad sealsed kodumajutusega tegelevad talud paigutada öömajale kuni seitsekümmend puhkajat ja et külas töötab restoran, kus võib lõunatada 80 inimest. Et Koguvas on igal suvel lahti Kunstitall, kus müüakse käsitööd ja korraldatakse kunstikursusi.

Küla ilmesse on aga tekkinud võõrapäraseid kaunistusvõtteid ja iluaianippe ning kitšimaigulist reklaami.

Muidugi ei ole keset ajaloolist Koguva küla kuhugi kadunud Muhu Muuseumi talud. Muuseumi keskmeks on kirjanik Juhan Smuuli sünnikodu Tooma, mis on üks kolmest vanemast Koguva vabatalupoegade ehk postimeeste talust.

Välja talus paikneb keskusehoone ja sinna on üles seatud Muhu väga suurepäraste etnograafiliste tekstiilide näitus. Väike külakoolimaja, kus aastail 1876—1923 omandas alghariduse mitu põlve koguvalasi, on samuti muuseumi eksponaathoone.

Muhu Muuseumi teadur Ago Rullingo pani hiljuti kokku aukartustäratavalt mahuka entsüklopeedilise teose «Muhumaa. Loodus, aeg, inimene».

Ta ütleb, et ei saa end paraku pidada põlisasukaks, sest on Koguvas elanud vaid viimased kolmkümmend aastat.

Rullingo teadmised Muhust on aga ülipõhjalikud, mis sest, et ta ei ole ajaloolane, vaid eesti filoloog. Aga ehk sellepärast on teos Muhumaast ka oma kõige spetsiifilisemates peatükkides väga kaasakiskuvalt kirja pandud.

Ago Rullingo töötas kuuekümnendate aastate lõpul ja seitsmekümnendate algul Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis, kus kohtus Koguva kaluriperest Käsprilt sirgunud filoloogi ja folkloristi Alviine Schmuuliga. See kohtumine muutis mõlema elu. Nad abiellusid ja elavad juba aastaid Koguvas. Alviine on Muhu Muuseumi juhataja ja Ago selle teadur.

Seminar otsis Koguvale tulevikku

Koguva küla ajaloolisest ja kultuurilisest väärtusest tegi augusti keskel Vanatoa talu õuel kokkukutsutud seminaril ülevaate just Ago Rullingo.

See Muinsuskaitseameti kokku kutsutud seminar Koguva olukorrast ja tulevikust püüdis mõtteid peas liikuma panna just muhulastel endil.

Küla tuleviku võtmeküsimus on Koguva inimesed.

Laasu talu perenaine Kadri Tüür, kes on Eesti Kirjandusmuuseumi teadur ja kel parasjagu on õpingud pooleli Tartu Ülikooli semiootika doktorantuuris, ütleb, et Koguvas ei ole tugev mitte ainult põlvest põlve edasi kandunud materiaalne, vaid ka vaimne pärand.

Ago Rullingo kokku pandud Muhumaa raamatust on lugeda, et Koguva küla ajalugu jälgitakse juba 1532. aastast alates, mil Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas ühele oma talurahva vanemale, Hanskele kahe ja poole adramaa suuruse vabatalu.

On erakordne, et see keskaegne eestlasele antud vabaduskiri on seniajani säilinud. Rariteetne pärgamentürik on hästi loetav tänapäevalgi ja praegu hoiul Saaremaa Muuseumis.

Vabaduskiri tõendas igaühele, mida võivad Hanske ja ta pärijad Muhu saarel, väina laidudel ja vetel vabalt ja rahulikult omada, vallata ja pidada. Siiski selle nõudmisega, et Hanskest sai Maasilinna ordufoogti käskjalg, kes oli kohustatud pidama üht head sõjaratsut, lisaks sellele tegema foogtile igal aastal ühe kostituse.

Hansekele kuulunud Koggi vabatalu jagunes hiljem ta järglaste vahel, kes võimude — Taani, Rootsi, Vene — vaheldumisest hoolimata säilitasid oma vabaduse ja privileegid.

Rootsi ajal pandi Koguva vabatalupoegadele postivedamise kohustus ja seda üle Väikese ja Suure väina. Perekonnanimede panekul said Hanske järglased endale nimeks Schmuul.

Postimehed contra teomehed

Postimeeste kõrval elas Koguvas veel teine, pärisorjadest teomeeste suguvõsa, kes hiljem hakkasid kandma perekonnanime Tüür ja Aer. Erinevalt Koguva vabatalupoegadest tuli teomeestel teha mõisategu ja kanda muidki koormisi.

Niisiis tekkis Koguvas juba alates XVII sajandist kaks erineva sotsiaalse staatusega elanike rühma.

Nende Schmuulide ja Tüüride veri voolab külas seniajani ning nendevahelistes inimsuhetes on kirjutamata reegleid ja lahtiseletamata tundeid, mida lihtsa, ühe mütsi alla kutsumise käeviipega olematuks ei tee.

Tänapäeval on igal külaelanikul lisaks ta postimehe või teomehe päritolule kanda muudki rollid. Olla ühel ajal koguvalane ja teadus- või muuseumitöötaja või vallavolikogu liige või turismiettevõtja või pensionär või külavanem või mitu neist korraga pole sugugi lihtne. Pealegi on Koguvas alles traditsioonilise eluviisi esindajad: üks (!) loomapidamisega tegelev talu ja kolm (!) kutselist kalurit.

Kõigil neil inimestel on vaja seista oma äraelamise ja huvide eest.

Kelle mure on Koguva?

Kuidas siis ikkagi kaitsta ja arendada Koguva külakompleksi ning hääbuma kippuvat Eesti rannikukultuuri?

Kelle mure on või peaks olema need võsastuvad kultuurmaastikud, lagunevad kiviaiad, roogkatusega puitküla tuleohutus ning turismi hoogustumisega kaasnevad probleemid nagu prügi, kanalisatsioon ja liiklus. Kuidas elustada varjusurmas olev ajalooline Koguva sadam?

Moodsa eluviisi sissetungist hoolimata on koguvalased siiski vaid iga aastaga vanemaks saavad, peamiselt eakad inimesed, kes vajavad oma avarate õuede ja arvukate palkhoonete korrashoidmisel tõsist abi.

On ilmne, et Koguva südames asuv Muhu Muuseum ei eksisteeriks kuidagi ilma külata. Terve Muhu saar kaotaks suure osa oma eripärast ja identiteedist, kui sealt puuduks Koguva. Pole vaja korrata, et Koguva on unikaalne kogu Eestis.

Seminaril leiti, et küla huvide esindamiseks on vaja luua juriidiline isik, sihtasutus või mittetulundusühing, mis aitab kindlasti leida uusi lahendusi rahanappusele, olla asjaajamistel vallale suutlikum partner ning tõmmata Koguvale igas mõttes suuremat tähelepanu.

Nii Ago Rullingo kui Kadri Tüür kinnitavad hiljem, et Koguva inimestele ühe mütsi pähesaamine on raske, aga keerulisele hetkeolukorrale silma vaadates siiski võimalik.

«Seminar sisendas lootust. On väga hea, et neid lihtsaid juhiseid andsid tookord inimesed eemalt,» lisas Kadri Tüür veel sel nädalal telefoni teel. «Külaelanikel on tekkinud huvi sihtasutuse või mittetulundusühingu loomise vastu. Mullegi on mitu koguvalast hingele pannud, et kui me siin seda asutust või ühingut looma hakkame, et siis teda «mette kõrvale ep jäetaks!».»

Koguva kui riigi inventar

Muinsuskaitseameti eelarvest on aastatel 1996—2003 Koguva külas toetatud restaureerimistöid kahesaja viiekümne tuhande krooni eest. Käesoleval aastal rahastab Muinsuskaitseamet Sumari ja Andruse talu aitade rookatuse vahetamist kahesaja tuhande krooniga.

Küla ise loodab tulevikus näha Muhu valla eelarves toekat rida just Koguva hoiuks ja arenguks.

Seminari ajal jagas Muinsuskaitseamet koguvalastele laiali 18 kausta, igaühes neist kaitsekohustuse teatis, konkreetse talukompleksi ajalooline ülevaade, hoonete kirjeldused ja tehniline ekspertiis ning soovitused peremehele, kuidas oma mälestisena Eesti riigi inventari loendis olevat talu teadlikult hooldada ja remontida.

Kuidas külm saarerahva kiviaia ära võib võtta

Muhu kiviaiad on enamikus laotud maakivist, aia kõrgus on tavaliselt meeter kuni poolteist ning harja laius pisut enam kui pool meetrit.

Kõigepealt tehti kiviaia jalg. See tähendab, et suuremad kivid veeretati (kikerdati) mõnekümne sentimeetri sügavusse kraavi, nii et need ulatuksid allapoole maa külmumise piiri. Sest külmudes kergitab maapind kive ning ilma jalata kivid hakkavad «kasvama» ja varisevad laiali.

Jalata tehtud aia puhul võib juhtuda nagu Koguvas elanud Nigu Karla jutus, et külm pärast kesist lõikust ja enne uut külvi viis sülda kiviaeda ja kaks tündrit rukkiorast ära võttis...

Nõnda veeretatigi suuremad kivid kõigepealt alla ja väiksemad laoti lahtiselt peale, kõige väiksemad kivid jäid kiviaia sisse. Aja jooksul vajusid aiad madalamaks — lagunenud või vajunud kiviaia kohendamist nimetati Muhus aia pööramiseks.

Muhu talupoegade kiviaedade tegemise traditsioon on väga vana. Kiviaiaga ümbritseti õued ja põllud, heina- ning karjamaad. Kiviaedade ehitamine oli tingitud puumaterjali vähesususest rannikuil ning aedade rajamisega aeti korda mitu asja: kasutati ära käepärane ehitusmaterjal, kaitsti heinamaid ja põlde loomade eest ning ühtlasi puhastati neid kividest.

Kivikoristustöö oli kahekordselt töömahukas. Kõigepealt tuli kivid põllul hunnikusse koguda. Talvel veeti need sealt ära regedega, muul ajal tugevate kivivankritega. Aiad lapiti valmis põllutöödest vabal ajal.

Allikas: Ago Rullingo «Muhumaa»

Muhust Saaremaale mindi Koguva rannast

Muhu saart läbiv lai maantee ei ühti sugugi ajaloolise teega, mis kunagi ühendas mandrit ja Saaremaad. Vähemalt XVI sajandi viimase veerandini käidi üle Väikese väina Koguva rannast.

Praegugi veel Vanasilla nuka all tuntud neemikult viis meretee Saaremaal asuva Maasi ordulinna alla. Maasi (Soneburg) paikneb Orissaarest neli kilomeetrit loode pool ning oli keskajal Muhu ja Ida-Saaremaa halduslik keskus.

Niisiis suundus vana tee praeguse Kuivastu—Kuressaare maantee kolmeteistkümnenda kilomeetri juurest Koguvasse, praegugi veel muinasjutulisesse, saartel ja mitmel pool Mandri-Eestiski levinud sumbkülla.

Koguva talud paiknevad ebakorrapärase kobarana põldude, heina- ja karjamaade keskel. Nende vahel looklevad kitsad külatänavad moodustavad ristudes avaraid väljakuid, mis vanasti olid noorte koosolemise kohad.

Koguva oma mõnesaja-aastaste kiviaedade, vanade rehielamute ning stiilsete maa- ja paekivist majapidamishoonete (aitade, keldrite, suveköökide, lautade ja sepikodadega) on näide omaaegsete peremeeste praktilisest mõistusest, kogukonna suhetest ja ilumeelest.

Vanad paadid kiviaedadel kõnelevad rannarahva merekultusest ja aupaklikkusest väärt sõiduriista vastu. Paadid pandi kiviaiale kummuli vanaduspuhkust pidama, kus nendest sai hea panipaik või katus puuriidale.

Muhu on saar, mille tänapäeva kiirustav turist vahel äragi unustab, arvates, et Kuivastus praamilt maale vurades ta juba ongi Saaremaal, sest juba 108 aastat saab Väikesest väinast üle kuiva jalaga.

Sellest, kuidas 1892. aastal Väikese väina tammi ehitama hakati ja millise innuga Koguva peremehed selles kaasa lõid, võib igaüks lugeda juba Ago Rullingo Muhumaa raamatust.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5