Baikali lähedases Tanguti külas leidsid eesti mehed üles Heldur Oti (trepil ukseavas), kes kodumaalasi küll eesti keeles tervitas, kuid kaugeid külalisi tuppa siiski ei kutsunud. Vasakul Ants Missik koos ühe oma reisikaaslase Tõnu Meidraga. Foto: Mart Missik

Sel suvel sai Ants Missiku unistus teoks. Sõidupiletid üle Moskva Irkutskisse ja tagasi kinkis talle juubeliks vandeadvokaadist poeg Mart.

«Tegelikult käisime seal neljakesi,» alustab Ants Missik oma lugu. «Koos mu poja kolleegi Tõnu Meidra ja nende ühise tuttava Alar Tõruga — nemad 30- ja 35-aastased mehed ning mina, 70-aastane pensionär.»

Saatusel oli kaks teed

Praegu Tarvastu kandis Kaarlimõisas koos oma naise Silviga juba seitsmendat aastat talukohta pidav pensionär Ants Missik oli 1949. aastal 15-aastane poiss, kelle ema ja õde olid 25. märtsil viimastel minutitel enne küüditamise lõppu Mustlast Siberisse viidud. Ants redutas neil saatuslikel tundidel metsas küünis ning pääses kaasavõtmisest.

Poolteist kuud hiljem sõitis ta oma kulu ja kirjadega Baikali-äärsesse kolhoosi Leninskaja Zarja perekonnale vabatahtlikult järele.

«Mul ei olnud teist võimalust,» on ta veendunud. «Kool oleks mul siin Eestis kindlasti pooleli jäänud. Ei olnud siin enam kedagi, kellele oleksin võinud toetuda. Isa arreteeriti 1945. aastal, tema suri vangilaagris juba 1947.»

Burjaatia paistis siiski paradiisina

Ants Missik ei kahetse, et ta lapsena emale ja õele kaugele Burjaatiasse järele sõitis ja sinna kaheksa aastat oma noorusest pani.

«Muidugi ei suuda ma tolleaegset elu Eestimaal ette kujutada, aga arvan, et minu saatus siin oleks kujunenud kardinaalselt teistsuguseks kui Irkutskis,» räägib ta.

15-aastane Ants Missik jõudis 1949. aasta suve algul Kuiti külla ning leidis oma ema ja õe, naabrinaise ning Kõpu kandi vanurid ühest kolhoosiklubi saali vaheseintega osadeks jaotatud lahtritest. Samasse klubisse oli veel mahutatud kümme leedu perekonda, enamikus naised ja lapsed. Juba esimesel suvel hakkasid tööjõulised mehed maju ehitama ja enne uut talve said eestlased omaette elama.

Ants Missikul on hästi meeles, kuidas ta pärale jõudes koos naistega kõigepealt kolhoosi aidas vilja tuulamas käis, et kuidagi hinge sees hoida. Püksitaskutes koju viidud terad sai kuu lõpul veskile viia.

Ants Missik taipas tollal sedagi, et küüditamispäeva viimasel minutil kinninabitute Burjaatiasse sattumine oli neile inimestele vedamine.

Oma lähedastele rongivagunis kahe kuu pärast läbi Siberi järele loksudes nägi ta oma silmaga lagedat Novosibirski stepivööndit ja lehmasitaga krohvitud muldonne. Irkutski ümbrus tundus selle kõrval paradiisina: ümberringi lõputud mäeahelikud, all orgudes looklesid jõed ning silmapiiril sinasid Sajaanid.

Kuiti külast värvati Ants Missik mõne aja pärast Ida-Siberi söekaevanduse keskuses Tšeremhovos asuvasse tööstuskooli. 1952. aastal astus noormees kohalikku õhtukeskkooli.

Kui Missikud 1957. aastal Siberist tagasi Mustlasse jõudsid, ei leidnud nad oma kodu enam eest. Elumaja oli kütteks lõhutud, alles oli ainult lävekivi.

Ometi loksus elu pikapeale paika. Emale anti korter kolhoosielamusse ja õde jätkas Irkutskis alustatud ajalooõpinguid Tartu Ülikoolis.

Ants Missikust sai tallinlane, kes töötas pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi kaugõppeosakonna lõpetamist nelikümmend aastat ühes pealinna konstrueerimisbüroos. Alles pensionipõlves leidis ta võimaluse muretseda endale nende kunagise Tarvastu kodutalu naabruses uus elumaja ja see korda teha.

Ants Missik on oma praeguse eluga väga rahul, hoolimata sellest et öösiti räägib ta mõnikord ikka veel vene keeles ja näeb unes, et püssimehed ajavad teda taga.

Burjaatia sai veel kord ära nähtud

Nüüd oma Siberi-teel olles veetis Ants Missik koos kaaslastega neli ööd-päeva Moskva—Irkutski rongis duširuumiga kupeevagunis ning lõunastas hea teenindusega restoranis.

Ants Missik kohtus lõpuks igatsetud Baikaliga, sest pool sajandit tagasi keskenduti oma külakeses kõigepealt ellujäämisele ja Baikal jäi nägemata. Ta sai poeg Mardile näidata Ida-Siberi loodust ja seletada veel kord kõike, millest aastate jooksul peres nõnda palju juttu oli tehtud.

Ants Missik käis tuttavates paikades ringi, vanad fotod taskus. Nii võis ühe või teise kohaliku inimesega juttu tehes tundmatuseni muutunud paikades siiski selgust saada. Muidugi juhul, kui vindised ja tööpuuduses vaevlevad burjaadid küsimuse mõttest ikka aru said.

Missik tundis ära Tšerem-hovo tööstuskooliaegse ühiselamu, kus praegu asub lasteaed, ning tol ajal eestlaste ja leedukate ehitama hakatud partei rajoonikomitee maja.

Teed endisse kolhoosi Leninskaja Zarja otsisid mehed tükk aega. Kohalikega jutu ajades selgus, et eestlasi ja leedulasi mäletatakse küll, mõnda isegi nimepidi.

«Meile juhatati teed naaberkülla Tangutti, kus seniajani elavat keegi Oti-nimeline eestlane,» teeb Missik korraks oma jutus kõrvalepõike.

Võõraste keskel üksi ja kibestunud

Eduard Ott, samuti Viljandimaalt küüditatu, abiellus Siberis burjaaditari Maiaga ja neil sündis poeg Heldur. Pärast vabaks saamist 1957. aastal naasis Eduard perega Eestisse. Poeg Heldur õppis mõne aasta Mustla koolis, kuid Ottide peres tekkinud lahkhelide pärast sõitis Eduardi naine Maia koos oma pojaga 1975. aastal Burjaatiasse tagasi.

Sellesama poja Helduriga, kel nüüd on omakorda pere, noor naine ja kolmeaastane poeg Edik, eestlased Tangutis kohtusidki.

«Heldur oli Eestist lahkumise järel ilmselgelt kibestunud ja paistis, et kohtumine oma isa kodukandimeestega talle erilist rõõmu ei valmistanud,» jutustab Ants Missik. «Tuppa ta meid ei kutsunud, eesti keelt peale tere rääkida ei tahtnud. Aga vähemalt poeg Edik sai meilt kingituseks Kalevi šokolaadi.»

Kui nad lõpuks kodukülla Kuitti jõudsid, tundusid Ants Missikule silmapiirilt paistvad mäed tuttavad, küla ise oli aga täiesti võõras.

Ei endist klubi, koolimaja ega tuttavaid elumaju. Lõpuks tulnud külameestele meelde, et 1991. aastal puhkes neil tulekahju, mis kümmekond hoonet ühest küla otsast, sealhulgas kõik eestlaste ehitatud majad, maha oli põletanud.

Ants Missik lisab, et kuigi vahepealse ajaga oli ta poisipõlve küla poole pikemaks veninud, polnud 50 aastat selle põhiolemust siiski muutnud.

«Kõikjal oli näha lohakust, minnalaskmist ja pori. Isegi kaevu ei olnud ehitatud ja vett tassisid inimesed endiselt 200 meetri kauguselt jõest,» rääkis ta. «Külas on inimesi, kes oma elu jooksul pole kordagi jalga sealt kaugemale saanud.»

Ants Missikul on oma Venemaa-reisist päevade kaupa põnevaid muljeid, eriti huvitavad olid kohtumised inimestega.

Tak i nado bõlo!

Kui rong sõitis üle laia Lääne-Siberi madaliku, tutvusid neli Eesti meest kõrvalkupees reisivate sõjaväelaste Jevgeni ja Sergeiga. Jevgeni oli alampolkovnik, lõpetanud kaks kõrgemat sõjaväeakadeemiat, Sergei major. Mehed olid oma kodumaa suured patrioodid ja veendunud selles, et rahu maa peale saabumiseks pole vaja muud kui kõik tšetšeenid maha tappa.

«Eestigi kohta ütlesid nad, et vaadaku me ometi maakaarti, mis see Eesti ka on ja mis see meie iseseisvus ka maksab,» kirjeldab Missik reisikohtumist, kus igavuse peletamiseks räägiti anekdoote, lauldi ja joodi vodkat. Eestlaste Siberisse saatmist olid pidanud sõjaväelased samuti normaalseks. «Tak i nado bõlo (just nii pidigi olema — toim.),» olid nad lõbusalt ja hoogsalt kommenteerinud.

Järgmisel päeval, kui rong oli ületanud Jenissei ja ees paistsid kõrged mäeahelikud, olid polkovnikud otsekui ümber vahetatud.

Öösel olid nad Eesti meestele lubanud organiseerida transpordi, millega nad saanuksid Irkutskis ringi sõita, aga hommikul ei kuulnud nende suust selle kohta enam poolt sõnagi. Alar avastas, et samal ajal, kui nad kõik kõrvalkupees lõbusalt aega veetsid, oli kadunud ta püksitaskust kuus tuhat rubla.

Tõe saabumise hetkeks oli vaguniõhk polkovnikutest puhas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.83