Tanel Ingi ja Peeter Jürgens kehastavad Tšehhovi mahlakaid karaktereid ilmse mõnuga. Õige gurmaan joovastub peale alkoholi ka filosoofiast. Foto: Leini Kõrtsini

Nüüd näikse näitlejate koormus suvel kahekordistuvat. Vähemalt on see nii populaarsetel ja nõutavatel näitlejatel, sest enamasti püütakse just suvel anda ühte ja sama etendust järjepanu 15—20 õhtut järjest. Sisuliselt teevad kutselised teatrid talvise repertuaariteatri süsteemi kõrval suvel kommertsi, kuigi lavastused ise ei pruugi alati olla kommertsimaigulised.

Kaudselt näitab raha survet ka suvise ja talvise pileti hinna vahekord. Teatreid tiivustab lootus parandada majanduslikku seisu ja suurendada riigi toetust, mis oleneb vaatajate arvust.

Tehakse ka tõsiseid lavastusi

Mitte kõik teatrid ei vali suveks meelelahutustükke. Rääkimata Linnateatri «Kaevust», võib viidata Pärnu Endla ja Rakvere Teatri suursugusele ühisprojektile «Vargamäe kuningriik», mida etendatakse Albu vallas. Niisugused tõsised lavastused ning mitu projektiteatrite ettevõtmist mitmel pool Eestis rahuldavad ka kunstinõudlikuma publiku ootusi.

Mitte kõik teatrid ei mängi vabas õhus. Nii näiteks tegi Endla tänavuse suvelavastuse hoopis Pärnu Muuseumi aida pööningul, vaatajale uudses, kuid ebamugavas kohas. Ja tegemist pole meelelahutusliku, laheda looga.

Andres Noormetsa lavastus räägib tänapäeva noortest, kes on oma eluga ummikusse jooksnud, ja ühiskonnast, mis seda ummikut lahendada ei suuda ning noori veelgi enam lootusetusse ajab.

Lugu on valminud eesti noore näitekirjaniku Jim Ashilevi debüütnäidendi «Nagu poisid vihma käes» järgi. Tasub mainida, et väga head näitlejatööd teevad hiljutised Viljandi tudengid Erni Kask, Helgur Rosental, Lauri Kink ja Tambet Seling.

Lõõgastavad suvelavastused

Teater püüab publikut ja mis võiks selle eesmärgi nimel olla parem kui teha lahedaid suvelavastusi, mida inimesed tulevad vaatama selleks, et end rammestava päeva järel veidi lõõgastada, naerda ja tuttavatega kohtuda.

Suvelavastuse eelis on ju see, et tegevus käib vabas õhus, ruum pole saali kitsaste seintega piiratud, igavamate kohtade peal võib heita pilgu põnevale ja muutuvale loodusele ning isegi mobiiltelefone ei manitseta välja lülitama.

Nii ongi Eesti suvine teatripalett mitmekesisem kui talvine. Igal juhul tehakse suvelavastustele märksa jõulisemat reklaami. Küllap see tasub end ära. Loodame, et ka näitlejatele.

Mitte igal aastal ei pruugi suvelavastus õnnestuda sellisel määral nagu Ugalal kaks aastat tagasi, mil «Nipernaadi» muutus teatrisündmuseks kogu Eestis ja väärinuks kindlasti edasist lavaelu. Selle lavastuse lauludki on ju populaarseks muutunud.

«Kolm klaasikest kirsiviina»

Kuigi eelmise aasta «Suvi» polnud tervikuna samal tasemel kui «Nipernaadi», oli selles ometi igal sammul kauaks meelde jäävaid ja kaasa kiskuvaid karaktereid, mida võis nautida.

Tänavune lavastus «Kolm klaasikest kirsiviina» on kindlasti pretensioonitum. Siit ei tasugi otsida võimast lavastuskontseptsiooni ja üldhaaravat ideed. Noore Tšehhovi novellid on enamikule tundmatud ja materjalina veidi krobelisedki.

Sisuliselt on tegemist anekdootidega ning nende sidumine ühte lavastusse jääb veidi kunstlikuks. Suurim võlu peitub hoopis Ugala näitlejate võrratus oskuses luua ilmekaid ja mahlaseid vene karaktereid ilma labasusesse libastumata.

Nagu Ugala puhul juba traditsiooniks on saanud, mängib kogu trupp. Ja teeb seda andunult, ühtse meeskonna tundega.

Loos on nii nalja kui mõnusaid tegelasi. Kuid ma tahan publikut hoiatada: kuigi võib jääda mulje, et teater püüab maksku mis maksab vaatajat naerutada, on selle varjus tihtilugu peidus hoopis tõsisemaid ja sügavamaid hoovusi. Just see annab lavastusele nõudlikuma publiku silmis olulise lisaväärtuse.

Veel ei ole siin hilisema Tšehhovi puhul tüüpilist naeru läbi pisarate. Neist laastudest õhkub vilksamisi küpse kirjaniku tippnovellidele ja näidenditele omane andelaad.

Kurvad naljad

Tšehhovi üldtuntud näidenditega algas kogu Euroopa teatrikultuuris uus epohh ja selle esimesed märgid on siin juba aimatavad.

Selles mõttes on lavastuse plakatil ja kavalehel kasutatav pealkirja «Kolme õe» ja «Kirsiaiaga» sugulusele viitamine tabavalt asjakohane. Nagu seda on ka lavastuslikud vihjed Tšehhovi hilisematele näidenditele.

Andkem lavastaja Peeter Tammearule au — ta on need pärlid kenakesti kinni püüdnud ja osanud vaatajale tajutavaks teha. Ei saa öelda, et nii on see juhtunud kõigi etüüdidega, mõni neist jääbki vaid vaataja naerutamiseks.

Tahan kiita Helle Leppikut, kes on kavalehele kirjutanud ülevaate noore kirjaniku kujunemisest. See annab lavastusele väga vajaliku ja täpse eelhäälestuse.

Lavastust ilmestab diskreetne õhustik. Lisaks ümberringi kostvale linnulaulule loovad selle muusikaline taust, mis on nagu ikka Peeter Konovalovilt, ning Peeter Tammearu paeluvalt esitatavad kommentaarid.

ETENDUS

Anton Tšehhovi, Peeter Tammearu «Kolm klaasikest kirsiviina».

Lavastaja Peeter Tammearu.

Kunstnik Jaak Vaus.

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.

Liikumisjuht Oleg Titov.

Mängib kogu Ugala näitetrupp.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0