Päev enne Tartusse hansapäevadele minekut proovis Valve Lindla selga viimase nõelapiste saanud laadakostüümi ning sättis õues lauale ka kõik müügile viidavad käsitööesemed, et Tartus poleks enam mingit katsetamist. Foto: Peeter Kümmel

«Kuidagi peab ju vee peale jääma,» ütleb Valve Lindla päev enne hansalaadale minekut. «Lähen välja käsitöötalu kaubaga.»

Talu õuel suure künnapuu all pingil on hunnikus linased õlakotid, pooleli olev töö. Nende sangakatteid hakkab ta laadaliste pilgu all kinni õmblema, et Tartu Raekoja kõrval poleks igav istuda ja et seletamise juurde jaguks tegevust.

Villapadjad, lambavillased sussid, selja- ja kaelavööd, pargitud lambanahad ning sokid pisitillukestest suurteni on sealsamas künnapuu all laual umbes selliselt, nagu ta tahaks neid Tartusse kokku voorivale rahvale näidata.

Ja et pilt oleks täielik, paneb ta selga keskaegse talunaise rõivad, mis on just õmblusmasina alt tulnud. Kostüümiproovi tulevad hindama vanem tütar ja koduväi kandidaat.

800 meetrit linast kangast

Kolm naist: Valve Lindla Võllilt, Piret Ant Võhmast ja Mirja Arm Tarvastu vallast teevad käsitöönduses koostööd. Tarvastu naisel oli pakkuda villa ja lambanahku, ülearust villa leidus võllilase naabritelgi. Villa pesemise võttis Valve Lindla enda hooleks, nobenäppe villatorte kohevaks harutama leidus nii tema peres kui mujal.

«Ostsime 800 meetrit linast kangast,» sõnab hansalaadale mineja.

Puhast ja pehmet villa ümbritseb jämedakoeline linane riie, millele on kaunistuseks õmmeldud linasest lõngast heegeldatud lillornament. Kangast kulus ka selja- ja kaelasoojendajate ning susside tegemiseks.

Naised on juba kogenud, et villapatju, vöösid ja lambanahku ostab rahvas meelsasti. Hansalaat pole neil esimene kord oma kaupa pakkuda. Kuigi lambanahk tundub esialgu ehk kallis, sest üks nahk maksab 400—500 krooni, tuleb sellel magades tervis tagasi odavamalt kui iga nädal 100-krooniseid ravisalve ostes.

Joki pani aluse uuele karjale

Kümme aastat tagasi oli Võlli-Kingu talus päris hea piimakari. Lehmad andsid hästi piima ja perenaine ajakohastas tootmist sedamööda, kuidas nõuded suurenesid. Kui kõige muu kõrval tuli vana lauda seinad pestavaks remontida, rääkimata piima käitlemise erinõuetest, aga piimaliitri eest ei tahetud enam kroonigi maksta, soovitas koolivend Tarmo Riisk loobuda tegevusalast, mis sisse ei too. Talu kolmteist piimaandjat läksidki karjamajanduse väljasuretamise ohvrialtarile.

«Võta herefordid,» ütles koolivend ja tõi esimese looma majja. See oli pullike Joki, kellest kujuneski uue karjaliigi hakatus.

Aga herefordidest polnud esialgu rahalootust, vaja läks teisi teenimisvõimalusi. Selleks pidid saama tavalised sibulad. Perenaine tippis koos lastega sibulaid kolmele hektarile. Suvi osutus põuaseks ning perenaine ei jäänud saagita peamiselt seetõttu, et umbrohi oli jäänud kitkumata. Suurte mugulate müümisega polnud probleemi. Ta viis saagi kümnekilostes kottides Järvele. Väikesi, niinimetatud süldisibulaid ta kinkis, jagas auhindadeks ja ka müüs.

Tööproovid tortidest küttepuudeni

Valve Lindla on müünud enda valmistatud vahvleid ja torte. «Võiksin praegugi kodus oi missuguseid torte valmistada,» ütleb naine, kes on kondiitriks õppinud ja seda tööd ka teinud. «Aga ma ei tohi.»

Ta võib kooke meisterdada ainult oma pere jaoks, sest tervisekaitsetalitusse ei tasu luba taotlema minnagi. Esimene põhjus: talu laut asub üle hoovi. Ammu on Eestis rahva tervise hoolsa kaitsmise tõttu ajalukku läinud see aeg, mil kellegi kodus võidi midagi suupärast valmistada ja müügiks pakkuda.

Perenaine ise peab kõige rohkem lugu lihapirukatest ning oma perele küpsetab ta kõige sagedamini just neid.

Oli aeg, mil ta müüs Valga Lihakombinaadile piimavasikaid. Ta on valmistanud ka kaminapuid, mis oli uudne asi sel ajal, kui tema nendega turule asus. Võlli-Kingu talust läks suur saadetis isegi Norrasse ning kui raha oli käes, ostis ta kohe järgmisel päeval Volkswageni, mis praegugi perenaist hästi teenib.

Praegugi aitavad talle ja tema kolmele täiskasvanud tütrele kooliraha teenida puud, seekord tavalised küttepuud. Talu juures näeb saja meetri pikkusi riitu.

«Kõik lõikavad metsa palkideks, küttepuudest nagu ei hoolita ning seetõttu on praegu nende järele nõudmist,» tunneb Võlli-Kingu talu perenaine rõõmu ühe niši leidmisest. Temaga saavad kaubale nii need, kes ise puudele järele tulevad, kui veokita tellijad, sest tal on teada inimene, kes kauba kätte viib, olgu see koht kas või Tallinn.

Valve Lindla on teinud isegi nartsisside kasvatamise katse. See oli veel rubla ajal. Nende müügist teenis ta kolme päevaga 5000 rubla, mis oli tema 160-rublast kuupalka arvestades kolossaalne summa. Rahale mõeldes maksab kujutleda, kui palju vaeva oli perekonnalt nõudnud nartsissisibulate sügisene maassepanek.

Enam ta nartsissidele ei mõtlegi nagu ka maasikate kasvatamisele müügiks. Praegu annavad aiapidajad turul marju 20 krooni või isegi vähema raha eest ning kokkuostus võetakse marju vastu poolmuidu. See kulu ja vaev, mida maasikad nõuavad, tähendaks tema arvates otsest pealemaksmist.

Alles ta mõtles astelpajule — ehk on selles valdkonnas veel mänguruumi. Talu kasutada on ikkagi üksteist hektarit haritavat maad.

Üks osa sellest maast on Joki ja tema karja käes. Tavalisest punasekirjust Liisust on saanud ammlehm, kes on ilmale toonud kaks herefordivasikat ja neid imetanud. Teine neist, kes sündis alles 3. jaanuaril, on juba poole lehma mõõtu, aga käib iga tunni tagant piima imemas. Samal ajal on Liisu juba tiine.

«Mul pole herefordide pärast suurt muret, nad toidavad suvel end ise, ja Joki on karja hea hoidja,» lausub Võlli-Kingu talu perenaine. Aga on siiski juhtunud, et Joki on naabertallu pruutidesse läinud või võõra karja enda juurde koju toonud.

ARVAMUS

Valve Lindla,

Võlli-Kingu talu perenaine

Hansalaadal olime väljas kolmekesi: Mirja Arm, Piret Ant ja mina. Meil läks väga hästi! Villapatju osteti isegi neljakaupa. Laupäeval ja pühapäeval polnud meil enam midagi müüa.

Nii hästi korraldatud üritusele pole ma varem trehvanud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5