| |
|
 |
Rulasõitjatest pälvis esikoha tallinlane Hendrik Ross, kellele meeldib oma sõiduoskusi suvepealinnas lihvida. Foto: Elmo Riig |
 |
Trikivõistlusel jäid peale ilmataadi trikid
(23)
05.07.2005 00:01
Kadri Bank, Ketlin Beljajev, sakala@sakalakirjastus.ee
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Möödunud kolmapäeval Männimäe uuenenud rulapargi avavõistlusel pani noorte ekstreemsportlaste kannatuse proovile vihmane ilm, mille tõttu võistluse algus edasi lükkus ja finaal ära jäi.
Männimäe rulapargile vaatavad taevast ähvardavalt tumedad pilved. Võistluse juhatab sisse pooletunnine hoovihm ja alles siis saavad rulamehed ning trikiratturid alustada soojendusega. Platsi ääres istuvad ja seisavad noormehed, kellest enamiku silmapaari annab tukapahmaka alt tükk aega otsida. Näole puhutud juuksekarvad heidavad nad laubalt «Kevade» Imeliku kombel järsu peanõksatusega. Leidub ka originaalitsejaid, taamal paistab pungisoenguga noormees, atraktsioonil kogub hoogu kaheksakümnendate stiilis kuklalt pikeneva mulletiga rulasõitja. Üks noormees kannab särki, millel on salapärane kiri Dark Boards ja teise pluusil ilutsevat teksti ei olegi vist võimalik lahti mõtestada. Kolmas on jalga tõmmanud üleskääritud säärtega mustad püksid, mille reite sisekülg on miskipärast silmapaistvalt rebenenud. Kõiki poisse ühendab kühmus kehahoiak ja vetruv kõnnak, mis nakatab ka pealtvaatajaid. Kohtunik, vaata mind! Oma trikioskusi proovile panema tulnud noormeestele elavad kaasa neiud, kelle seas on samuti kuum soengu teema. Üks tumedapäine tüdruk võtab seljakotist harja, kohendab siit-sealt kiharaid ja küsib sõbrannalt murelikult: «Kas ma näen nüüd normaalne välja?» Kui võistlus algab, on möödunud poolteist tundi. Korraga lastakse atraktsioonidele oma oskusi näitama esmalt pooled trikiratturid ja seejärel rulasõitjad. Võistlejad peavad endast parima andma ja veerandtunni jooksul konkurentide hulgast silma paistma. Professionaali pilguga jälgivad sportlasi kohtunikud Enar Sims, Mart Roht, Inno Reimal ja Kristjan Tuuleveski. Kui korraldusmeeskonna liige Heiki Järveveer rulasõidu veerandfinaali stardipaugu annab, sõidavad atraktsioonidele rulatajad, kes asjatundmatule tunduvad täiesti kaootiliselt liikuvat, mõjudes pigem varakevadel esimest korda heinamaale pääsenud vasikatena kui võistlejatena. Üks neist lahkub hetkeks platsilt, et Punase Risti telgis oma katki kukutud küünarnukilt plaastrit välja vahetada. Vigastused ravitakse ise Punase Risti esmaabi õpetaja Olev Luige sõnul on tema päeva jooksul plaasterdanud kaht võistlejat. Võistluspäeva algul pakkus Punane Rist võimalust õppida esmaabi andmist. «Huviliste puudusel pakkisime nuku juba ammu kokku,» nendib Luik. Heiki Järveveer selgitab, et ekstreemsportlased ei ole esmaabi õppimisest huvitatud, sest nad saavad väiksemate vigastustega ise hakkama. Viljandi maavalitsuse terviseedenduse spetsialist ja võistluse idee autor Elo Paap räägib, et võistlus leiab aset maakondliku südame ja veresoonkonna haiguste ennetamise programmi ajal ja selle eesmärk on noored liikuma panna. Hetkel pole platsil küll ühtki nikotiinisõpra näha, aga võistluse algul neid Paabi sõnul leidus. Siis tuli lihtsalt märkus teha ja noormehi võistluse taustast informeerida. Vihm sunnib kannatlikuks Pääsukesed lendavad nii madalalt, et natuke pikem noormees võiks nendeni küündida. Tumedad pilved annavadki endast taas märku järjest ägeneva vihmahoona. ˇüriiliikmete tähelepanu ei köida enam mitte platsil, vaid taevas toimuv. Murelikult vaatavad noormehed esimeste piiskade saabudes üles ja üksteisele otsa. Atraktsioonid muutuvad üha libedamaks, kuid sagenevad kukkumised võistlejaid ei heiduta. Korraldusmeeskond muutub murelikuks ja Heiki Järveveer teatab läbi mikrofoni: «Tehke oma paremad trikid ära ja siis vaatame, mis edasi saab.» Vihm kupatab võistlejad ja pealtvaatajad platsi ääres oleva varikatuse alla. Popid getopoisid muutuvad laulupeomemmedeks, kui poevad koos sõbraga kahekesi ühise roosa vihmakeebi sisse. Saju lakkamist oodates möödub umbes pool tundi. Kõlaritest röögib taeva poole vihane räpparihääl: «Get the f... up!» Varikatuste all istet võtnud noored noogutavad nõustudes sünkroonis pead. Teadmatus, kas võistlus jätkub, muudab osalejad närviliseks. Vihm jääb tasapisi järele. Atraktsioonide sõidupindade kuivamiseks kuluks aega veel vähemalt tunni jagu, sest päike ei taha end näidata. Korraldajad võtavad vastu otsuse, et võistluse võitjad selgitatakse välja eelsõitude põhjal, sest kaugemalt tulijatel väljuvad viimased bussid. «Vabandame, et me paremat ilma ei suutnud välja mõelda,» ütleb Heiki Järveveer. Ka tüdrukud trikitavad Heiki Järveveere sõnul ongi tegu esimese välisvõistlusega Viljandis. Üritusega taheti tutvustada täielikult valminud rulaparki ja propageerida turvalist sõitmist. Punane Rist pakib oma telgi kokku ja asutab end minekule. Võistlejad kinnitavad rulad seljakottidele. Nüüd jääb oodata veel tulemusi. Aega täidab diskopuldist tulev omalaadne remiks laulust «Meil aiaäärne tänavas». Seda ümisetakse äratundmisrõõmuga kaasa. Auhindamistseremoonia aplaus on kesine. Poiste silmad lähevad põlema ja käsi lüüakse hoogsalt kokku ainukeste naisvõistlejate, tallinlase Kristel Orasmäe ja Soomes elava Ursula Värvi tänamisel. Järveveere sõnul osalesid tüdrukud poistega võrdsetel tingimustel. «Meil on siin võrdõiguslikkus,» lausub ta ja lisab, et kuigi tüdrukud paremate hulka ei jõudnud, pani mõni neidude trikk teda ahhetama. Võistlusest võttis osa ka kaks lätlast ja rootslane André Bergström, kes jõudis auhinnalisele teisele kohale. Kokku osales 34 rulatajat ja 13 ratturit. «Plats kärab küll!» Esikolmikusse jõudnud poisid on pigem tegude- kui sõnamehed. Kui Heiki Järveveer trikirattavõistluses kolmandale kohale jõudnud Rain Ruusamäelt küsib, kuidas uuel platsil sõita oli, kõlab vastus: «Kärab küll!», mis teenib tunnustava naeruhoo. Rulavõistluse võitjalt Hendrik Rossilt küsib Järveveer, miks peab sõites kiivrit kandma, mispeale noormees vastab: «Siis ei ole valus kukkuda. Või ma ei tea ka » Järveveere sõnul ekstreemsportlased eriti kiivrit kanda ei armastagi, sest see segab sõitmist. Seepeale räägib ta sõbrast, keda tõsisemast peatraumast päästis just kiiver. Kui Järveveer on kõiki osalemise eest tänanud, rändavad noormeeste huulte vahele taas sigaretid. Päike on uuesti pilve tagant välja pugenud, et saata platsilt lahkuvaid ekstreemspordihuvilisi. Justkui parastades on ta jõudnud kuivatada ka atraktsioonid. Seekord võitsid ju ilmatrikid.
|