| |
|
 |
Riho Lengi silmis algab kivi sajast kilost. «Väiksematega võivad vanaisad tegelda,» teatab ta, kuid lisab, et ega temagi 60-aastaselt ilmselt enam haamrit tõsta jõua.
Foto: Peeter Kümmel |
|
Mees õppis tundma rahnude hingeelu
05.03.2008 00:01
Egon Valdaru, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Ühe Kalmetu lähistel Tänassilma jõe ääres asuva suvilakrundi piiril seisab männitüvest tahutud post, millelt võib lugeda kirja «Kiviriik».
Selle peremees, 40-aastane viljandlane Riho Lenk näitab suure uhkusega oma krundil troonivat maakividest aeda. Ta on iga viimase kui kivi selles enne müüri ladumist haamriga neljakandiliseks tahunud. «Ma ei ole kusagil mujal niisugust müüri näinud,» ajab peremees rinna kummi. Teine vaatamisväärsus on kokku kuhjatud kivimürakate rida, mis jookseb mitmesaja meetri ulatuses Tänassilma jõeni. Aed, autoparkla ja muul Ehitajana leiba teeniv Riho Lenk on vabal ajal kivisid uurinud ja lõhkunud viimased neli aastat. Oma paarihektarilise maatüki on ta nendest puhtaks teinud, nüüd noolib uusi kive naaberkruntidelt ja maanteeservadest. Kui ta põnevat kivi silmab, viskab selle auto pagasiruumi. Kolm Scania-täit on toodud Viljandist vana vundamendi lammutamiselt. Poolesaja meetri laiusel kiviaial on alguskohas kõrgust 1,2 meetrit, maapinna tõusule vastavalt tulevad järgmised osad veidi madalamad. «Sellesse müüri olen pannud kõik maailma värvid: vaheldumisi on punased, hallid, pigivärvi ja lillakad toonid... Sellist ilu ja nüansirikkust, nagu on haamriga purustatud maakivide tekstuuris, ei kohta kusagil mujal. See on looduse miljonite aastate töö,» kõneleb Lenk. Kui müür saab valmis, on kavas selle juurde luua kivisillutisega autoparkla. Kividest tuleb ka mitmesaja meetri pikkune muul, mida mööda saab Tänassilma jõeni sõita. Kivid tekitasid meelehärmi Seitse aastat tagasi ostis Lenk Mähmal suvila ja veidi hiljem ka teisel pool teed asuva maavalduse. Sellelt puid langetades sattus ta tihti saagi nüristavatele kividele. «Oi, ma sain vihaseks,» meenutab mees. Viha lahtudes hakkas ta mõtlema, kuidas kividest vabaneda. «Käisin mitmel pool uurimas, millega vanasti kive lõhuti, aga midagi tarka ei rääkinud keegi, isegi mitte Tartu kunstikooli skulptuuri eriala õppejõud. Tõin Arnikast Eduard Tani enda juurde, proovisime lõhkeainega, aga kivi jäi terveks. Kasu polnud ka kohale taritud asfaldipurustajast,» jutustab Lenk. Mitmel pool oldi nõus kive lõhkuma, kui ta need kohale veab, kuid mees soovis seda oma maal teha. Nii hakkaski ta katsetama ja nelja aastaga on töö selgeks saanud. «Kinnisilmi katsudes võin öelda, kuhu panna kiilud või kuhu lüüa. Kivile peab oskama läheneda. Aga iga vääratus nõuab oma hinda: algul käisin tihti ringi, nina verine peas.» Praegu oskab Riho Lenk kivi haamriga ka neljakandiliseks lüüa. Eri suuruses mürakate tarvis kasutab ta kolme eri mõõdus haamrit ja lööma hakkab tömbi otsaga. Väga suurte kivide kallale läheb ta puuridega. «Neid on mul palju puruks lastud, kõik Viljandi poed on tühjaks ostetud.» Lengi meelest ei osatud vanasti kive õigesti lõhkuda. «Enamik vanu maakivihooneid on tehtud ebaprofessionaalselt ja kiirustades. Just seetõttu need lagunevadki,» lausub ta. Ehituseks tuleb maakive hoolikalt valida, sest meistri sõnul on vähemalt pooled tema leitutest kasutu rämps. Imestama paneb teda seegi, et enamik surnuaedade riste on mustast kivist. «See on ju kõige rämpsum kivi!» sõnab ta pahaselt. Ka Hiina müüri ei pea mees millekski. «Seal pole ladujaid olemaski olnud: hunnikute viisi kaljutükke, segu ja liiv vahel. Andke mulle miljon hiinlast, ma teen kümme korda vihasema müüri!» Hiljuti käis Riho Lenk aeda ehitamas põhjanaabrite juures. «Soomes on kive kerge hankida: krunt lastakse dünamiidiga kaljudest puhtaks. Üks rikkur ehitas viiesajameetrise aia meetrise läbimõõduga neljakandilistest kivitükkidest,» pajatab ta. Lengi jutu järgi oli teda seal koheldud suure aupaklikkusega. «Töö oli lihtne: Fiskars tõstis mulle kaljutüki ette ja mina lõin haamriga õigesse mõõtu. Fiskars asetas tükid müüri ja nii sai aed ilma seguta valmis.» Kaljust siiski tema arvates nii ilusat aeda saa kui Eesti maakividest, mis on kordumatud. Pokumaad ehitamas Meistrimeest kutsuti appi ka Põlva- ja Võrumaa piiril paiknevat Pokumaa külastuskeskust ehitama. «Nad tahtsid teha vanadest maakividest vundamenti. Kivid toodi kohale, aga avastati, et need on liiga suured. Siis kutsuti mind, tegin need haamriga sobivaks.» Lenk lisab, et erinevalt õpitust oli ta seal sunnitud kasutama kiile, sest varem valesti lõhutud kive oli muidu võimatu purustada. Oma krundil on ta kive liigutanud käsikäruga. «Mul on madal maa, see traktorit ei kannagi,» selgitab ta. Sellele maale on ta kujundanud kauni pargi ja külvanud sinna muru. Pärast kivide eemaldamist on seda hõlbus niita. Meister ütleb, et kuigi kivide lõhkumise saladus on tal selge, ei soovi ta seda täpsemalt valgustada. «Need teadmised pärandan oma ainukesele pojale.» ARVAMUS Kalev Pehme, kiviraidur Riho Lenk teeb väga tänuväärset tööd. Temataolisi kivitundjaid võib Eestis ühe käe sõrmedel lugeda. Vanasti oli selliseid kõrgklassi meistreid igas külas, teadmisi anti edasi põlvest põlve. See käsitöö, mida ta teeb, on aeganõudev, aga kõrge kvaliteediga ja selle juures välja tulev tekstuur on ääretult kena. Kivi on tänuväärne ja põnev materjal. Seda lõhkudes ei tea kunagi, milline pilt sulle avaneb, alati tuleb uus ja seninägematu muster.
|
Vanemad uudised .