Sass võlub helisid välja sellestsamast pillist, millel ta üle kümne aasta tagasi Margus Põldsepa õpilasena üldse lõõtspillimängu õppima hakkas. Foto: Elmo Riig

Kuuelapselises Sünterite peres oli Aleksander ainuke, kes ei käinud lastemuusikakoolis, aga vaid temast on saanud elukutseline muusik.

Aleksander Sünterit ehk Sassi, nagu sõbrad ja head tuttavad teda kutsuvad, tagasihoidlikult ja vaikse häälega rääkimas kuuldes on üsna raske uskuda, et tegemist on sellesama mehega, kelle etnorokkansambel Oort raskeid helisid publiku sekka paiskab ja kes Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika õppetooli juhatab.

«Ta on selle õppekava vilistlane, lisaks laiendavad semiootikaõpingud ülikoolis tema akadeemilist mõtlemisvõimet,» põhjendab kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja, miks ta valik pärast Celia Roose Võrru lahkumist just Aleksander Sünterile langes.

Kuumavereline Barkalaja tunnistab, et tal on mõnikord pikaldase Sünteriga keeruline. «Tema miinus on aeglus. Teinekord oota mõnda asja nagu taevaõnnistust!» iseloomustab ta ühistööd, samas kiites mehe põhjalikkust ja oskust inimesi oma ettevõtmistesse kaasata.

Naiskolleeg Maret Tomson nimetab kõigepealt Aleksandri tohutut empaatiavõimet. «Tema jõuab ja tahab teist inimest ära kuulata. Tal on sinu jaoks alati aega. Iseasi, kas sinul tema jaoks on.»

Ka Maret Tomson arvab, et Sassi aeg liigub teistmoodi kui teistel. Tema kujutleb meest ideaalvariandis talu pidamas, pilli mängimas ja mingit põhjalikku uurimistööd tegemas.

Kas see laps laulab kogu aeg teitel?

Isa oli miilits, ema tegi töid, mida laste kõrvalt teha andis: pidas aednikuametit, oli sanitar ja katlakütja. Küpsetas kodus ise leiba ja pidas lehma.

«Sass oli kolmene, kui olin Sõmeral aednik. Käisin mehi tööle toomas, siis ta istus ikka neil kukil ja muudkui laulis. Mehed küsisid: «Kas see laps laulab kogu aeg teitel?»,» meenutab ema Elvi ja räägib, kuidas ta õnnetu oli, et Sass ainsana muusikakooli haridusest ilma jäi. «Aga pole midagi, saatus paneb ise asjad paika!»

Aineliselt üsna tagasihoidlikes oludes kasvanud pere kõik kuus last jõudsid kõrgkooli.

«Seda on kodus alati toonitatud, et lapsed peavad õppida saama ja selleks peab võimalused leidma. Mäletan, kui keskkoolis õppisin ja õed-vennad Tartus ülikoolis olid, siis käis ikka see toidu järele saatmine ja raha teenimine, et nad saaksid õpinguid jätkata. Kui ma Viljandisse õppima tulin, siis omakorda jälle õde, kes oli juba kõrgkooli lõpetanud, aitas, et ma siin elada sain. Nii ta on olnud suures peres,» räägib Aleksander Sünter.

Ema jutustab, et Sass, kel juba sündimisest saati mõistus lõikas, nii et temal ei olnud vaja õppimise ajal kõrval istuda, plaanis keskkooli ajal koju jääda.

«Ta tahtis tööd teha ja meid aidata, oleks koolis korra nädalas või kuus vastamas käinud. Viiendas klassis oli Sass kaks kuud haige ja õppis kodus. Läks kooli ja vastas kõik puhta viite peale, nii et hakkama oleks ta saanud küll,» räägib ema.

Siiski ei võimaldanud jäik koolisüsteem sellist asja ja Sassil tuli keskkoolipinki edasi nühkida. Tudengina sõitis ta heinaajal igal nädalavahetusel Tartust koju, et aidata emal kuiv loog küüni alla vedada.

Pärast Orissaare Keskkooli lõpetamist oli Aleksander Sünteril neli valikut: filosoofia, teoloogia, füüsika ja põllumajandus. Eesti Põllumajandusülikooli mehhaniseerimist õppima ta läkski. «Maaelu on hinge küljes,» tunnistab ta.

Teadmisi ei võta keegi sult ära

Kui kaks kursust oli läbi, sõitis ta koos vanema vennaga mõneks kuuks Rootsi tööle, sattus pärast seda Viljandi kultuurikolledži lahtiste uste päevadele ja edasine elutee oligi otsustatud.

Viljandis selgus, et sissesaamise eeldus ei ole muusikakooli lõputunnistus, vaid teadmised. Ahvatles ka mõtte- ja loomevabadus, mida siinne kool näis pakkuvat. Just siin avastas Aleksander Sünter, et see vägi, mis teda raskemuusikas köitis (Metallica, Led Zeppelin ja teised), tuleb veelgi selgemalt esile meie enda rahvamuusikas.

Ja ikka jääb küsimus, kuidas saavad ühe suure pere kõik lapsed nii tublid ja teadmishimulised olla.

Aleksander Sünter ütleb selle peale, et eks see ikka esivanematest tule. Üks tema esiema oli kupumoor ja külaarst, emal oli huvi ja jõudu oma kuue lapse ning töörabamise kõrvalt rahvalaule koguda ja neid kirjandusmuuseumi saata.

Ema teab suguvõsa juuri olevat hoopis kaugemais paigus: esivanemate hulgas olla nii mõisahärra kui Rootsi admiral.

«Teadmisi ei võta keegi sult ära!» on elutarga naise veendumus, mida ta on suutnud ka lastesse sisendada.

Saatuslik pilliehitus

Rahvamuusikatudengina tahtis Sass endale ise lõõtsa teha ja läks abi otsima koolivenna, pillimeister Tarmo Tartu juurde. Seal oli korteris noor muusikaakadeemia klaveritudeng Tiina. Nüüd elavad Aleksander ja Tiina Sünter naise esivanemate talus Tääksis ja kasvatavad kahte pisikest tütart.

Tiina küpsetab ise leiba nagu Sassi ema Elvigi ja et tal klaverit praegu pole, õpib lastele kannelt mängima.

Enne seda, kui Anzori Barkalaja Aleksander Sünteri Viljandisse tööle kutsus, oli ta ametis Tartus Tiigi seltsimajas.

«Tundsin, et hakkan seal kinni jooksma, sai algatatud järjest uusi ja huvitavaid ettevõtmisi: Supilinna päevad, Regiöö festival, «Improvizz», olin kaastegev ka üleriigiliste lõõtspillimuusika päevade korraldamisel,» räägib mees.

«Elasime küll Supilinnas, aga sellele linnaosale nii omast suurt sisehoovi meil ei olnud. Ka töö oli sealsamas lähedal, nii et kodu polnudki eriline ümberlülitumise koht,» meenutab ta.

«Improvizz» on ainuke Tartu ajast jäänud ettevõtmine, mille peakorraldajana ta edasi tegutseb.

Nüüd kulub Viljandist bussiga koju sõitmiseks paarkümmend minutit, teist samapalju tuleb jala astuda. Sel ajal saab vaimu puhata ja tähtsaid asju läbi mõelda.

«Mulle tundub, et ka lapsed tõstavad oluliselt ta tuju. Kui isa töölt tuleb, on nad vastas: kalli-kalli! Emme on see viimane, keda ligi lastakse,» naerab Tiina Sünter.

Kultuurilaegas ja laulupidu

Aleksander Sünter teeb lahti sülearvuti ja näitab oma ülikooli seminaritööd, mis tutvustab publikatsiooni «Kultuurilaegas I» arengu lugu.

«Kultuurilaegas I» on interaktiivne eesti rahvakultuuri tutvustav õppematerjal, mille eri toimetajad on teinud ja Sass kokku pannud. Viie valdkonna tutvustus, kuhu laulu- ja tantsupeo kõrvale mahub näiteks pillivalmistamise õpetus, hõlmab 200 lehekülge teksti eesti, vene ja inglise keeles, üle 300 foto, 60 heli- ja paarkümmend videolõiku.

Meenuvad abikaasa sõnad Sassi äärmisest põhjalikkusest. Semiootikaosakonna lõputöös tahab Aleksander Sünter oma praegusest ametist lähtudes käsitleda rahvapillide ja looduskeskkonna seoste spetsiifikat.

Aleksander Sünter usub, et kolledži staatus tuleb kultuuriakadeemiale kasuks ja ülikoolist võetakse Viljandisse palju positiivset. Kui saab lõplikult paika infosüsteem ja kogu õppeinfot puudutav administreerimine, on aega rohkem sisuliste asjade jaoks. Rahvaluuleprofessor Ülo Valguga on asju arutatud ja vastastikune huvi koostööks täiesti olemas.

Aarne Saluveeri meeskonnas on Aleksander Sünter 2007. aasta noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusika valdkonna kunstiline juht. Tema meelest ei ole rahvamuusika mitte niivõrd lavaline nähtus kui inimeste igapäevane loomulik saatja. Peo kavas on nii kontsert Tallinna Raekoja platsil kui terve päev lauluväljakul täis eri tegevusi, et kõiki noori kaasa haarata.

«Rahvamuusika ei ole see, mida me oleme kohustatud tegema, vaid see, mida on kõige mõnusam teha, see on inimese hingamise kõige loomulikum osa. Aastatuhandetega on see osa rahvamuusikast, mida pole mõnus teha, välja lükatud,» arutleb noori rahvamuusikuid õpetav mees.

Ehtne saarlane

Loo algul kirjeldatud küsimusele saame vastuse ehk Oorti ansamblikaaslaselt Priit Moppelilt, kes ütleb, et Sass on ju saarlane, nemad ongi vaoshoitud ja tasased. «See ei tähenda, et sees midagi ei pulbitseks.»

Omal ajal karmimat muusikat teinud Oort on hakanud viimasel ajal rohkem eri stiile viljelema. Praegu tehakse proove päris hoolega, sest Leigo järvemuusikapäevadel on ansamblil oma programm. Folk tuleb niikuinii.

ELULUGU

Aleksander Sünter on sündinud 30. detsembril 1971. aastal Saaremaal Kärla vallas Sõmera külas. Lõpetanud Orissaare Keskkooli ja Viljandi Kultuurikolledži, praegu on lõpetamas semiootikaõpinguid Tartu Ülikoolis.
Töötanud Orissaare Muusikakoolis pilliõpetajana ja Tartus Tiigi Seltsimajas rahvakultuuri spetsialisti-projektijuhina. Nüüd töötab Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika õppekava hoidjana. Õpetab rahvamuusika ajalugu tutvustavaid aineid: eesti rahvamuusikat ning rahvapille ja -muusikat.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.86