Marek Rahu ütleb, et puulõhkumisseadme abil suudab ta peeneks teha neli tihumeetrit küttepuid tunnis. Foto: Peeter Kümmel

Ilmnes, et see oli tema isa, kes üksteist aastat tagasi, kui tema oli veel päris väike, vangi pandi ja Venemaale viidi.

Praeguseks on elu ja ka Mare Rahu oma ringid teinud. Naine on tulnud tagasi oma isakoju, kus ta on sündinud ja kasvanud.

Ostis oksjonilt oma maad

«Olin siit ära aastatel 1959—1992,» ütleb Mare Rahu.

Tal läks nagu paljudel teistel, kelle kodust tolleaegsete võimude omavoli üle käis: enamasti leidsid nad töö ja elupaiga kaugemalt. Mare Rahu oli Rapla ligidal Valtus tuntud aednik ning seejärel kolis sünnikodust veel kaugemale, Vigalasse, kus töötas meiereis ja hiljem koolis kokana.

«Tulime siia kui džunglisse,» räägib Hendrikhansu oja kõrval kõrgel künkal asuva kodu perenaine. «Maja ei paistnud leppade seest välja ja suur saar kergitas oma juurtega selle vundamenti.»

«Sain maja ümbert 20 tihumeetrit puid ja hagu,» lisab poeg Marek Rahu.

Praegu paistab elamu isegi Vana-Karistest Veelikse suunda hoidvale teele. Kodumajast kaugemal hakkavad silma hooldatud puudegrupid.

Noor, pikka kasvu Marek Rahu talitab peaaegu kui oma kodus. Peaaegu seepärast, et tema vanaisale kuulunud 1893. aastal ehitatud maja ja ümbruses asuvad teisedki hooned ei kuulu talle ega tema emale, kes peaks ju otsene pärija olema.

Ema ja poeg ei süüdista selles omandireformi komisjoni ega valda. Nad ei näe kõrvalejäämises ka omaenda süüd. Mida see süüdistamine aitakski.

«Meie kandis on nii, et suur osa maid ja metsi kuulub nendele, kes ise siin ei ela, ning võõras ei tunne maa ees vastutust,» sõnab noor Rahu ning jutustab ulatuslikust metsaraiest, mis algab otse presidendi talu tagant ja hõlmab ka Sarja orus lookleva Hendrikhansu oja kaldapealset. Aga sealsamas on kaitsealune, 67 meetri pikkune ja 6,9 meetri kõrgune Hendrikhansu paljand, mis on kirjanduse andmeil Eestis kõige laiem punakaspruuni liivakivi paljand.

«Sarja küla ilus loodus on hävitatud,» nendib Mare Rahu. Ta räägib isa 70 hektari suurusest metsast ja lisab: «Isa nii hoidis oma metsa. Nüüd on sellest järel ainult kuslapuud ning lepa- ja pajuvõsa.»

«Ostsin vanaisa maid, 51,2 hektarit, oksjonilt tagasi. Maksin küll topelthinna, kuid loobuda ka ei saanud,» kõneleb Marek Rahu. «Pool sellest on haritavat maad ja pool metsa.» Maatükk aga ei kattu sellega, mis vanaisal omal ajal oli olnud.

«Ma ei saanud lubada, et metsa mahavõtmisega tehakse minu kodu juurde nii-öelda lennuväli,» ütleb mees.

Talutöö kui lõbu

Mõneaastase talupidamise järel on Marek Rahu omal nahal kogenud, et väike talu tähendab tööd üksnes oma lõbuks. «See on nagu jonn ja naljategemine üheskoos,» lausub ta.

Onu abiga ostis emast ja pojast koosnev pere pärast Hendrikhansu oja äärde kolimist talupidamises asendamatu abilise Belarussi. Praegu seisab mäeküljel siiski Pajumäe talu John Deere koos seitsmehõlmalise adraga ning noor mees on omal nahal kogenud kahe traktori suurt erinevust.

Väike Saapa talu ei saa endale umbes 1,3 miljonit krooni maksvat traktorit lubada, aga suuremale talule lepingulisi töid tehes võib ta oma talu maidki sellega harida. Alles jaanuarikuus pööras ta kõrrepõllu mustama.

Koos renditud maaga on Marek Rahu kasutuses 34,2 hektarit põldu. Möödunud aastal kasvatas ta teravilja 10 hektaril ning oli ka oma kartulipõld. Kõik on mahemaa.

«Maad õigesti harides ja hooldades on minu põllud ehk puhtamadki kui nendel, kes tõrjuvad umbrohtu kemikaalidega,» nendib noor talunik.

Põldudel kasvas põhiliselt kaer oma lambakarja ja lehma vajadust silmas pidades ning loomulikult tuli sealt talvehein. Suvel korrastas ta ka 4,5 hektarit karjamaad.

Kui alles hiljaaegu oli Rahude laudas 125 lammast, siis praegu on seal ainult 25 utte ja jäär. Lambaid läks vaja kui rohumaa korrastajaid, ent peagi ilmnes lambakasvatuse negatiivne pool: neid loomi ei tasu pidada, kui just peale maksta ei taha, sest liha, villa ja nahku pole kuhugi panna.

Rahudel on ka 1996. aastal sündinud lehm Leedi, kes on väga hea piimaanniga, ja tema juba kolmene järeltulija, kes pole veel vasikat toonud: teda pole mõtet paaritada, sest siis poleks piima kuhugi panna, koor, või ja kohupiim on niigi omast käest võtta.

«Kui teaks, et keegi noort lehma osta tahab...» mõtleb perenaine kuuldavalt.

Mare Rahu on suur loomaarmastaja nagu enamik maal sündinud, kasvanud ja elanud inimesi. Ta räägib rästikutest, kellele nende kodu ümbrus meeldib ja keda nad aeg-ajalt kaugemale toimetavad, ning metssigadest, kes kartulipõldu ründavad ja heinamaa üles songivad, kuid kellele nad siiski sööta pakuvad, et nood raske aja üle elaksid.

Optimismi ja plaane jätkub

«Endale üllatuseks saan hakkama,» lausub vähese maa ja päris oma hooneteta talunik Marek Rahu.

Teda on aidanud mets, kus ta on hoolsalt harvendus- ja hooldusraiet teinud ning kust saadud puud kütusena linnaelanikele müünud. Tehtud tööl on teinegi, tulevikku suunatud eesmärk: mets saab korda.

«Hea, kui sellises talus ära elab. Investeerimiseks ei jää midagi ning maja remontimiseks ei jagu ka aega,» räägib Marek Rahu. Nagu öeldud, pakub ta oma oskusi läheduses olevale Pajumäe talule.

Ta loodab ära osta Vene ajal suurfirma Talleksi suvilaks olnud ja seejärel vaheperemehe kätte läinud maja, kus ta koos emaga elab, ning selle korda teha. Lisaks Saapa talu hoonetele kujunesid Vene ajal suurpidude tallermaaks mäe all oja käärus oleva veskitalu hooned ja ümbrus.

«Koht on ilus ja nagu suvitamiseks loodud,» sõnab ta.

Marek Rahu tahab talu niinimetatud alltare teha korda sedavõrd, et see saaks suvitajaid vastu võtta. Ta loodab kujundada silmale ilusaks ojas olevaid saari ning on mõelnud isegi seiklusrajale teisel pool jõge.

ARVAMUS

Jüri Patune,

Sukahärma Märdi talu peremees

Marek Rahu on noor vihane mees — küllap ta tuleb oma talu ülesehitamisega toime. Abja vallavolikogu liikmena juhib ta majanduskomisjoni.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2