Võistkonna Kullamäe roolikeeraja Madis Agur punkti võtmas. Fototõendil peavad olema auto, punkt ja neid kahte ühendav võistleja. Foto: Andi Lõhmus

Kõigepealt on muidugi vaja selgitada, mis asi see off-road üldse on. Otse eesti keelde tõlgituna võiks see kõlada «teelt maas». Sõidetakse kas maasturite, Enduro-rataste või ATV-dega.

Samal teemal: Ei ole kallis hobi

Kaugeltki kõik linnapildis näha olevad nii-öelda maastikuautod ei kõlba Madis Aguri sõnul off-road-sõiduks. «Plastmassautodega ikka metsa asja ei ole,» lausub ta.

Põhilised sõidukimargid, millega off-road’i harrastatakse, on Toyota Landcruiser, Suzuki Samurai, Nissan Patrol, Landrover Defender, Jeep Wrangler, Jeep Cherockee, aga ka Vene UAZ.

Aguri väitel on Eestis off-road’i huvilisi ligikaudu 2000 — niipalju on neid, kes foorumis 4x4.ee aktiivselt tegutsevad.

Viljandimaal küll organiseeritud off-road’i klubi ei ole. Agur nimetab seda pigem sõpruskonnaks, see aga on tema hinnangul Eesti mastaapides päris elujõuline: siin on kuus võistlustel osalevat kolme-neljaliikmelist meeskonda.

Motoriseeritud orienteerumine

Kõik off-road’i mõõduvõtud leiavad aset Eesti autospordi liidu egiidi all. Aasta jooksul on kuus põhivõistlust ja neid peetakse iga ilmaga.

«Mida halvem ilm, seda põnevam,» ütleb Madis Agur.

Võisteldakse samal põhimõttel nagu orienteerumises: osalejad peavad etteantud aja jooksul võimalikult palju kontrollpunkte üles leidma. Neile on ette antud punktitahvlite koordinaadid. Punkti võtmine tuleb digifotoaparaadiga jäädvustada, kusjuures väga täpseid reegleid järgides: pildil peavad olema auto (koos registri- või võistlusnumbriga), punktinumber ning üks võistleja, kelle nägu on selgelt ära tuntav, lisaks peab võistleja üks käsi olema punkti ja teine auto peal.

Punkte võib enamasti võtta vabas järjekorras. Võitja on see, kes on etteantud aja jooksul võtnud punkte kõige rohkem või kõige kiiremini. Võistlus kestab 20—24 tundi.

Võisteldakse näiteks lankidel, vanades metsa väljaveo jälgedes, vähese väärtusega puistutes, võsades, karjäärides ja turbafirmade territooriumidel. Mõõtu võtab korraga 50—60 meeskonda, kes lastakse rajale teatud intervalli järel.

Osalevad ka naised

Võistluste ajal tuleb Madis Aguri sõnul loota ainult oma meeskonnale ja sõidukile, kaasvõistlejaid võib aidata, kuid kõrvalise abi kasutamine on keelatud.

«Tavaliselt ikka aidatakse konkurente, sest juba saja meetri pärast võib endal abi vaja minna,» nentis ta.

Orienteerumiseks kasutatakse GPS-i ja sülearvutis olevat kaarti. Võrdselt tähtsad on Aguri jutu järgi navigeerimistäpsus, tehnika vastupidavus ja sõiduoskus.

«Meie võistkonnas on kolm inimest: peale minu veel kaardilugeja Andi Lõhmus ja vintsimees Kaimar Hendrik. Mõnikord tuleb võistlustel vintsida järjest 200—300 meetrit. See on paras mahv ning vedeliku- ja energiakaotus on suured. Seepärast on autos alati rohkesti vett ja energiabatoone,» kõneleb Agur.

Osalejate seas on nii mees-, nais- kui segavõistkondi.

Off-road’i võistlus annab tema hinnagul ka väga hea tiimikogemuse: koos tuleb hakkama saada nii mõneski raskes olukorras. Öiseid sõite alustatakse enamasti südaööl ning umbes kella kolmest viieni hommikul on kõige kriitilisem aeg: inimesed on väsinud ja võivad kergesti tülli pöörata.

«Võib juhtuda, et metsas tuleb sulle vastu mees, käed taskus, ja teatab, et temale aitab — sõitku nad ise edasi,» kirjeldab Agur.

Kõik sai alguse Nivast

Madis Agur sattus off-road’iga tegelema kolm aastat tagasi, kui ta ostis endale naljapärast Niva.

«Sõber naeris, et ma olen ikka päris veider, aga nädala pärast soetas endale samasuguse masina. Praegu võistleme nii meie mõlemad kui me sõbrad. Kes selle hobiga kord nakatub, see enam ei lõpeta,» räägib Agur.

Tõsi, nüüd ei võistle ta enam Niva, vaid 1993. aasta Toyota Land Cruiseriga, millel on kolmeliitrine turbomootor.

Tänavune esimene võistlus oli off-rider’itel jaanuari lõpul Saaremaal ja selle Aguri võistkond nimega Kullamäe omas klassis võitis. Eelmise aasta üldarvestuses oli sama võistkond klassis TR1 samuti esimene. Viljandimaale tulid ka 4 x 4 vabaklassi 2.—4. koht.

Lisaks Eestile käivad viljandlased Balti karikavõistluste arvestuses võistlemas Lätis, Leedus ja Venemaal. Skandinaaviaski tegeldakse off-road’iga aktiivselt.

Madis Aguril ja tema mõttekaaslastel on hinge peal see, et sageli pannakse tõsimeelsed off-road’iga tegelejad ühte patta rullnokkadega, kes käivad oma maastikuautodega looduses rallimas ja seda reostamas.

«Päris tihti näidatakse näpuga meie peale, sest maasturi ja pahategija vahele tõmmatakse kohe võrdusmärk. Julgen aga öelda, et võistlevate maasturisõitjate seas on 99,9 protsenti korralikke inimesi, kes ei sigatse,» kõneleb Agur ning lisab: «Kindlasti on ka enamik ATV-de ja Endurodega sõitjaid korralikud off-rider’id.»

Agur ütleb, et kui kuuleb järjekordsest maasturi või ATV-ga pahupidi pööratud rajast, imestab ta siiralt: milleks küll seda vaja on?!

Käiakse loodust puhastamas

«Kui meie läheme sõitma, on meil alati enne ette välja uuritud, kelle maad me läbime. Kui on eramaa, küsime luba ning kui on keelatud, on keelatud. Kui on keelusilt ees, keerame otsa ringi, mitte ei tungi läbi,» jutustab ta. «Kui autol on peal kleeps «4 x 4», võiks see tähendada kvaliteedimärki. Oleme viisakad nii liikluses kui looduses ning pigem korravalvurid kui rikkujad.»

4 x 4 liikumine on Madis Aguri sõnul korraldanud Tallinna läheduses prügikogumise aktsioone: autodele on kärud järele pandud ja puhastatud teepervi. Traditsiooniks on saanud igakevadised puukoristustalgud Helme linnamäel: tullakse kõikjalt Eestist kokku ja aidatakse sealt puid välja vedada. Samuti on korraldatud metsaistutustalguid.

«Iga kord, kui me metsa läheme, on meil kaasas ka prügikotid,» toonitab Agur. «Meie seltskond üritab heastada võimalikku loodusele tekitatavat kahju. Näiteks kui läheb tarvis vintsi, kasutame ainult puukaitsevöid. Palja trossi kasutamine on keelatud ja tähendab kohest võistlustelt diskvalifitseerimist. Samuti on meie autod tehniliselt väga heas korras, nii et igasugune õli- ja muude vedelike leke on välistatud.»

Võistluste korraldaja kooskõlastab marsruudi kohaliku omavalitsuse, omavalitsuse keskkonnaametniku ja maavaldajatega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5