| |
|
 |
Näitlejad Erki Pikkur ja Vilma Ilves annavad lastele näpunäiteid selle kohta, kuidas mõnikord ise teatrit teha.
Foto: Peeter Kümmel |
|
Viljandi Nukuteater virgutab publiku spontaansust
02.10.2004 00:01
Aime Jõgi, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Viljandi Nukuteater alustas oma viiekümnendat hooaega looga «Kõige maitsvamad on porgandid».
Kolm esimest etendust läksid täissaalile. Lapsed nautisid näitlejate mängu nii lava ees kui sirmi taga ning elasid kaasa kõigele, mis umbes neljakümne minuti jooksul nende ümber aset leidis. Maja atmosfäär nukuetenduse ajal on ettearvamatu. Teatri juht Altmar Looris rõhutabki, et nukunäitlejalt nõutakse alati väga head improviseerimisoskust. Ka see viimane valminud lugu «Kõige maitsvamad on porgandid» eeldab näitlejailt valmidust lastega dialoogi astuda, samuti meelekindlust, et juba etenduse algul publiku ülesvirgutatud spontaansus seda lugu ka lõpuni mängida lubaks. «Vahel kuuleb ikka suurepäraseid kommentaare,» kiidab nukuteatri juhi asetäitja Vilma Ilves, kes mängib porgandite loos Vilmat. Ka näitlejad Erki Pikkur ja Marek Nõmm on seal lihtsalt Erki ja Marek, samasugused lapsed nagu kõik teised, kes teatrisse on tulnud. «Lähme siis pissile!» Loo algul selgub, et lavakardinate taga dekoratsioone polegi ning trupp on teatrimajast hoopis teiste laste juurde ära sõitnud ja etendust ei tulegi. ««Hästi, käime siis pissil ära,» ütles üks tüdruk seda kuuldes otsustavalt,» meenutab Vilma Ilves. «Teine aga hakkas pikalt arutlema, mis siis nüüd saab ja kuidas ta sellest emale räägib.» Ühegi lapse meeleolu ei tohiks selles loos küll kauaks langeda, sest Vilma, Erki ja Marek otsustavad lavale unustatud kastist leitud kardina ja nukkude abil ise teatrit teha ning kutsuvad lapsed appi. «Eks igas etenduses pea seda kasvatuse ja õpetuse iva olema,» leiab Altmar Looris. «See lugu õpetab, kuidas siis, kui kõik tundub lörri minevat, võib ise käepäraste asjadega endale mängu välja mõelda ja seda nautida.» Altmar Looris on nukuteatri igikestvuses veendunud ja ütleb, et seni, kuni on lapsed, seniks jäävad ka nukud ja teater. «Mure on pigem täiskasvanute pärast,» jätkab Vilma Ilves. «Ükskord panin tähele lapsevanemat, kes oma mudilasega meie ruumes ringi jalutas ja kõigile küsimustele, mille laps talle seintel olevate nukkude kohta esitas, vastas: «No kust mina tean!»» Teater algab garderoobist Nukuetendusele annavad alati lihvi see, mis ootab väikest teatrikülalist ees uksest sisse astudes, ja see, kuidas teda pärast teatrist ära saadetakse. «Kui peaks juhtuma, et keegi kedagi nügib, jääb just see haigetsaamine meelde, aga mitte etendus. Nukuteater on üldse esimene koht, mis õpetab lapsele, kuidas sellises ümbruses käituda,» kõneleb Vilma Ilves. «Mõnikord meeldib lastel siin aga sedavõrd, et nad ei tahagi ära minna. Alles suure nutuga kuidagimoodi lähevad.» Teatritegijate meelest on tore, et juba leidub täiskasvanuid, kes nukuteatrit kui nähtust laiemalt hindavad. «Paalalinna kooli emakeeleõpetaja Virve Velbaum on toonud oma õpilased «Nukitsameest» vaatama ja siin oma kirjandustunni pidanud,» toob Vilma Ilves näite. «Ja kord kutsus üks proua oma 40. sünnipäeva külalised nukuteatrisse ning palus neil riietuda lasteks. Nii sattusid nad kõik koos korraks tagasi lapsepõlve.» Viljandi Nukuteatri mängukavas on alanud hooajal neliteist lugu, etendusepäevad on teisipäev, neljapäev ja pühapäev.
|
Tee koduleheks
