Aili Animägi peab oluliseks, et tüdrukud oleksid iseseisvad ja otsustaksid oma elu üle ise. Foto: Elmo Riig

Peale kinnisidee maalida elus võimalikult suur hulk draakoneid on Ailis rohkesti muudki põnevat. Küllap ei jõua nii mõnedki tema eakaaslased ära imestada, kuidas ühel 15-aastasel tüdrukul on sedavõrd palju huvisid.

Aili osaleb maagümnaasiumi kunstistuudio ja koolilehe «Oma Sõna» töös, võtab osa noorte meediaklubi tegevusest ning on esindanud oma kooli paljudel reaalainete olümpiaadidel.

Tuli linna kooli

Aili elab Saarepeedi vallas ning õigupoolest ei tahetud teda seetõttu algul Viljandi Maagümnaasiumi vastu võtta. Et aga tema praegu kaheteistkümnendas klassis õppiv vend oli suure võitlemise peale sinna kooli ikkagi pääsenud, võeti ka tema vastu.

«Oma valla koolis pole haridustase nii hea,» põhjendab Aili oma vanemate otsust. «Kui ma oleksin sinna kooli läinud, siis vaevalt ma oleksin praegu niisugune, nagu olen. See, kui ei ole võimalusi tegelda millegi muu kui õppimisega, muudab inimese keskpäraseks.»

Maagümnaasiumiga on tüdruk väga rahul, sest seal on meeldivalt vaba ja rahulik õhkkond ning õpetajad ja õpilased saavad omavahel hästi läbi. Peale selle on tema klassis toredad entusiastlikud inimesed, kes mõtlevad koolivälisele tegevusele ehk rohkemgi kui õppimisele.

«Meie koolimaja on vana ja huvitavate nüanssidega,» lisab Aili. See on ka üks põhjus, miks ta ei tahtnud astuda C. R. Jakobsoni nimelisse Gümnaasiumi. «Selle kooli maja on lihtsalt üks karp,» lausub ta.

Maagümnaasiumi taseme kohta arvab Aili, et viimasel ajal on õpetajad liiga vähe nõudma hakanud. «Teistele see meeldib, aga mulle mitte,» nendib ta.

Matemaatikaõpetaja arvestab tema sõnul siiski pigem tugevamate õpilaste järgi. «Kui kiiremad valmis jõuavad, annab ta ülesandeid juurde.»

Peaaegu läbi ja lõhki viielise õpilase suust kõlab üllatavana, et hinded talle eriti olulised polegi.

«Mulle jääb räägitu väga hästi meelde ja ma otsin ka kõige vahel seoseid,» peab ta tähtsaks eelkõige analüüsivõimet.

Lemmikud on reaalained

Aili lemmikõppeained on keemia, matemaatika ja füüsika, sest need on kõik omavahel seotud, moodustades suure süsteemi. Keemia meeldib neiule eriti, sest tal on väga hea õpetaja, kes kõik algusest peale selgeks teeb.

Head tulemused oma koolis on viinud Aili paljudele maakondlikele olümpiaadidele. Eelmisel aastal saavutas ta maakondlikul matemaatikaolümpiaadil teise ning maakondlikel geograafia, füüsika ja keemia olümpiaadil kolmanda koha. Ka kahel erivõistlusel läks Ailil hästi: August Maramaa nimelise matemaatikaülesannete lahendamise võistluse võitis ta maksimumpunktidega ja Carl Robert Jakobsoni nimeliselt füüsikavõistluselt võttis ta samuti võidu.

Olümpiaadidel osalemise juures on Ailile oluline võistlusmoment: ta püüab saavutada seda, et vähesest ajalimiidist hoolimata närv sisse ei tuleks.

«Paljud võistlejad kirjutavad töö naks-naks valmis, aga teevad vigu. Mina kujutlen, et ülesannet vaatab täiesti loll inimene, kes millestki aru ei saa, ja talle tuleb see selgeks teha. Kui teised lõpetavad töö ruttu ära ja vaatavad ülejäänud aja lakke, siis mina lahendan vahepeal ülesandeid ning vahepeal vaatan lakke ja mõtlen järgmise ülesande peale,» selgitab tüdruk.

Kuigi Aili lemmikud on reaalained, on talle väga oluline hoopis eesti keele õpetaja Irene Artma.

«Irene Artma on tõeline aktivist ja ta on mindki natuke nakatanud. Tema kutsel läksin koolilehe toimetusse,» räägib tüdruk. «Kõige rohkem õpetab ta aga seda, et alati peab ise midagi tegema ja algatama.»

Aili peab tähtsaks ka tööd maagümnaasiumi kunstistuudios, kus teda juhendavad Tatjana Anniko ja Ene Rumberg.

Esialgu võeti ta kunstiklassi, kuid et see mõne aja pärast kadus, jätkas ta osalemist kooli kunstistuudios.

«Ma ei ütleks, et ma seal väga palju õpin, aga see on mõnus seltskonnatöö: ajame juttu ning joonistame, maalime või teeme midagi muud,» lausub ta.

Oma lemmikžanridena nimetab Aili klaasimaali, õli, akvarelli ja kollaaži.

Kunstihuvilisena käib ta sageli näitustel. Astub läbi näiteks raamatukogus asuvast linnagaleriist. Viimati vaatas ta seal Ain Mäeotsa ja Peeter Lauritsa fotonäitust «Mullatoidu restoran». See oli tema sõnul õudne, kuid tekitas emotsioone.

«Kui kunst tekitab emotsioone, siis see meeldib mulle,» ütleb tüdruk.

Koolilehes joonistab koomikseid

Koolilehe tegemist pole Aili oma sõnul väga tõsiselt võtnud, aga toimetuse koosolekud on tema arvates lõbusad ja vahel on ta midagi kirjutanud ka. Viimasel ajal on ta lehele koomikseid joonistanud.

Viljandi Noorte Meediaklubi tööst ei võta Aili osa mitte seepärast, et tahaks saada ajakirjanikuks. Pigem peab ta oluliseks saada kogemusi ajakirjandusega suhtlemisel ja enda esitlemisel.

Aili plaanib minna hoopis ülikooli matemaatikat või füüsikat õppima. Viimasel ajal on ta vaimustuses ajakirjast «Tehnikamaailm» loetud nanotehnoloogiast.

«Nanotehnoloogia on molekulaaraatomite tasemel teadus,» selgitab Aili. «Aatomitest ehitatakse mehhanisme, mis on võimelised ise paljunema. Kui näiteks selliseid mehhanisme süstida inimese verre, on need võimelised veresoontest kahjulikud bakterid ära sööma ja inimene saab terveks.»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.44