Kristjan Suits (vasakul) aitab Enriko Kruuse ahiküttega korterisse hea meelega puid tassida. Foto: Elmo Riig

Kristjan, kel on käsil üheteistkümnes klass, on soetanud endale elamispinna Ilmarise tänaval. Sama kooli abiturient Enriko elab Lossi tänaval koos tudengist õega, kes õpib Viljandi Kultuuriakadeemias.

Kuidas leidsite praeguse elamiskoha?

Enriko: Vahetult enne kümnendat klassi sain ema tuttavate kaudu Peetrimõisa maja. Seal elasin ühe aasta. Loobusin sellest kesiste elamistingimuste pärast: külm oli. Järgmisena leidsin sugulaste kaudu Meeme tänavale katusekorteri. Sama palju pidin üüri maksma, aga elamistingimused olid paremad. Enne selle kooliaasta algust pani mu õde aga lehte kuulutuse, et suuremat korterit leida. Nii jõudsimegi lõpuks siia Lossi tänavale.

Kristjan: Mina leidsin oma elamise tuttavate kaudu.

Kellega te korterit jagate?

Kristjan: Minul on väga tore korterikaaslane Tristan maagümnaasiumist. Koos on hea õppida, sest aitame üksteist.

Enriko: Majas elasin koos õe ja vennaga. Kortereid olen jaganud ainult õega.

Miks te kodust bussiga kooli ei tahtnud käia?

Enriko: Bussid ei käi nii tihti, seepärast on mugavam elada linnas.

Kristjan: Mina peaksin sel juhul hommikul pool kuus ärkama. See oleks mulle suur aja- ja energiakulu.

Kuidas linnakoolis õppimine vanemate rahakotile mõjub?

Kristjan: Tulevikku arvestades tasub see ära. Haridust ei tasu rahas mõõta.

Enriko: Kulutused on suured, aga vastutasuks aitan ma kodus vanemaid.

Kui sageli te kodus käite?

Enriko: Igal nädalavahetusel.

Kristjan: Tavaliselt lähen nädalavahetusel koju: näitan vanematele nägu ja viin pesu pesta.

Millest te linnas elades kõige enam puudust tunnete?

Koos: Korralikust soojast söögist.

Kristjan: Eriti just ema tehtud söökidest.

Mida te päeva jooksul sööte?

Enriko: Põhimenüüs on kiirnuudlid, saiakesed ja morss. Minu «firmatoidud» on aga tatrapuder ja praetud makaronid hakklihaga.

Kristjan: Kiirnuudlid on jah päris tihti menüüs. Sõpradega koos on lahe pitsat teha. Kui kõik koos valmistame, tuleb odavam ja lõbus on ka. Minu «firmaroog» on ahjukartulid kastmega.

Mis on vanematest eraldi elamise plussid ja miinused?

Kristjan: Miinuseid eriti polegi, võib-olla ainult söögitegemine. Aga suurim pluss on see, et ülikooliajaks olen siis juba kogenum.

Enriko: Väga hea on see, et tulen ja lähen, millal tahan. Aga kooli peab jõudma. Nii ikka ei lähe, et kogu aeg panen pidu. Et vanematest eraldi elada, peab mõistust olema.

Kui tihti te koristate?

Kristjan: Koristan siis, kui aega saan. Kaks korda nädalas kindlasti. Paberimajandust ei saa aga vist küll kunagi korda: raamatuid ja pabereid on kõik kohad täis! Aga vähemalt hambahari peab õige koha peal olema.

Enriko: Nõud pesen pärast sööki kohe ära. Nädalas korra koristan kogu korterit. Vaipu klopin päris tihti. Sellist suhtumist küll pole, et ainult siis peab kõik korras olema, kui vanemad külla tulevad.

Kui tihti teil külalisi käib?

Enriko: Kui on veerandi lõpp või sünnipäev, siis on rohkem sõpru külas. Aga juhuslikke külalisi käib ikka ka, klassivennad näiteks.

Kristjan: Esimesel aastal käis külalisi rohkem. Nüüd käivad põhiliselt klassikaaslased, tihti siis, kui neil bussi väljumiseni aega on. Võib öelda, et minu pool on nagu teine bussipeatus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67