Kunstnik Malle Londoni akvarellid avasid esimese näituse Kondase Keskuse pööningukorrusel. Ruumid on alles nii vastsed, et kõik vajab veel seadmist. Foto: Peeter Kümmel

«Maalimine annab inimesele hoopis isevärki väljundi kui muud tegevused. Kõik pinged kaovad,» püüab Malle London sõnastada seda, mis teda akvarellimise puhul võlub.

Sel suvel maalis Malle London oma äia maakodus Halliste jõe ääres Kanaküla lähedal. Ärkas hommikul, võttis pintsli ja läks.

Või siis Käsmus pärast Eesti Draamateatri etendust «Südamete murdumise maja».

Veel otsis Malle London üles oma mõne aasta taguse Norra reisi fotod ja visandid ning kujutas end pilte luues uuesti fjordide ja mägede keskele.

Ühel päeval kinkis minia talle suure kimbu lilli ning Malle London rullis põnevusega lahti uue suure valge paberilehe, et proovida saadud jorjeneid silmitsedes pisut niipidi ja siis natukese aja pärast naapidi pilti maalida.

«Akvarell on märjalt alati põnevam kui hiljem kuivanult. Ja tavaliselt see, mis välja tuleb, on hoopis midagi muud kui see, mida oled protsessis kogenud,» kõneleb Malle London innukalt. «Paberist sõltub omakorda palju, kuidas värvid kokku sulama hakkavad... See kõik on äärmiselt huvitav!»

Malle Londoni laused on hüplikud ja jäävad mõnikord lõpetamata. Ta mõtted liiguvad ülikiiresti ja ilmselt on ta võimeline mitut asja ühekorraga oma peas analüüsima, nii aga ei jää alati aega lausete lõpetamiseks.

Mitte vaid lihtsad maastikumaalid

«Kui ma pärast oma pilte üle vaatan, ei ole ma nendega mõnikord rahul. Nad jäävad natuke tuimaks, aga akvarell lihtsalt käitub niimoodi,» räägib Malle London ja jääb seisma oma sügavsiniste, otsekui ruutudeks jaotatud Halliste jõe motiivide ette. «Nendele olen ma šablooni peal ruudustiku sisse pesnud. See näituseruum siin on ju ka alles ehitamisjärgus, nii et ma arvan, et need ruudud peaksid siia hästi sobima.»

Selline akvarellimine koos pressimise ja pesemistega on Malle Londoni leiutatud isiklik autoritehnika, mis teenib seda eesmärki, et ta tööd põnevad ja mängulised oleksid, mitte niisama lihtsad loodusepildid.

«Elu ise on kui üks mäng,» kommenteerib kunstnik naerdes.

Halliste jõe lähedalt ühe vana maja laudvoodrilt leidis ta sajanditaguse Eesti Kindlustuse Seltsi inventarimärgi ja pressis sellegi kirjad oma piltidesse. Et vesivärvid paberil pärast kuivamist intensiivsemad jääksid, tilgutas ta svammiga paletile natuke tekstiilvärvi ja värvis nendega. Tulemus on põnev.

Et Malle Londonit teatakse kui väga head kirjakunstnikku ja imekenade auaadresside loojat, siis on disainer kahel oma akvarellil esitlenud kalligraafiat.

«Artur Alliksaare tekstid on sedavõrd maalilised,» põhjendab ta. «Nende vastu ei saa.»

Kõik see on tunnistus sellest, et Malle London on spontaanne ja äärmiselt loominguline inimene.

Londoni pildid avasid uue näitusepaiga

Oma niinimetatud raisku läinud tööd on kunstnik ribadeks lõiganud ja kiletanud ning katnud nendega vastse näituseruumi viimistlemisjärgus kohad: mahalõhutud vaheseintest jäänud põrandapraod ja kempsupotiboksi ukse augu.

On viimane aeg öelda, et Malle Londoni 55. sünnipäevaks valminud autorinäitus on avatud enneolematus paigas, Kondase Keskuse võõpamata seintega pööningukorrusel, kus esialgu pole elektritki. Päevapoolsest küljest tuppa langeva valguse tõttu on pilte võimalik vähemalt esialgu vaadelda kuni kella viieni pärastlõunal.

Väljapaneku kuraator ja kunstiajaloolane Mari Vallikivi kommenteerib sündmust nii, et on ju väga trendikas tuua mõni kunstinähtus, kas siis näitus või teatrietendus traditsioonilisest paigast välja, näiteks mõnda antiesteetilisse paika.

Samas loodab ta, et aeg, mil need ruumid esteetilises mõttes heas korras on, ei ole kaugel. Nii oleks Viljandis juures uus kas kunstikursuste ja ekspositsioonide korraldamiseks.

Mari Vallikivi sõnul tõestavad Malle Londoni tööd veel sedagi, et käärid ametnikutöö ja looja vabaduse vahel on suured.

Disaineri elu vaevad

Kunstnik tunnistab ise, et disainerina ei ole ta paljude asjade kuluga Viljandis rahul. See puudutab ärisilte, reklaame, tänavate valgustust ning kõnniteid vanalinnas ja mujal.

Õnneks toetab disaineri pingutusi nüüd juba paar aastat töötav linnakujundusnõukogu ning ta saab oma ettekirjutusi tehes toetuda mitte ainult iseenda, vaid mitme spetsialisti arvamusele.

Malle London on oma loomingulisusele vaatamata perfektsionist, kes ei ole kunagi iseenda suutlikkusega rahul ja kes otsib viise, kuidas oma disaineritööd tõhusamaks muuta.

Linnapea Malle Vahtragi ütles eile talle lillekimpu üle andes, et Malle Londoniga on olnud ikka huvitav vaielda, aga paraku pole eriti mõtet vaielda, sest tal on alati õigus.

Malle London

Sündinud 4. septembril 1949 Ida-Virumaal Jõhvis.
Õppinud Tartu Kunstikoolis aastatel 1965—1970.
Lõpetanud sisearhitektina 1982. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi.
Töötanud Viljandi Kolhoosiehituskontoris asutuse kunstnikuna aastatel 1970—1978 ja 1982—1994.
Alates 1994. aastast Viljandi peakunstnik, disainer.

Isikunäitused:

1980. aastal akvarellinäitus «Saaremaa»
1990. aastal segatehnikas maalide näitus kunstifestivalil Kiriküüt
1999. aastal kalligraafianäitus koos kunstnik Aime Kärneriga Viljandis
Eile avatud akvarellinäitus Kondase Keskuse teisel korrusel jääb huvilistele näha kuni septembri lõpuni.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0