Hüüdnimi Boss, mille järgi Akslit omal ajal tunti, on minevikku vajunud ja seda kasutavad vaid need, kes lävisid temaga aastaid tagasi. «Selle nime pani mulle isa, kui olin 6-7-aastane. Olin siis vist liiga laisk, et midagi teha,» meenutab Aksel. Hilisemas eas omandas see juba teise tähenduse. Foto: Valdo Ots

Boss armastas oma sõpradega passida Uueveskil Vene sõduri ausamba juures pargis, kust minu kodutee mööda läks. Võttes arvesse meie kaalu- ja vanusevahet, võin õnnelik olla, et meie erimeelsused jäid verbaalsele pinnale.

Muutuvad inimesed muutuvas ajas

Nüüd on sellest umbes viisteist aastat möödas, inimesed muutunud ja mõlemal targematki teha. Mina ei patseeri enam, hari peas, linnas ringi ja Aksel ei löö pargis aega surnuks. Paar aastat tagasi laenas ta mulle hoopis aia parandamiseks ketaslõikurit.

Värvikas tõik on seegi, et samal ajal Viljandis punkinud praegune ansambli Nyrok City kitarrist Edy on nüüd Aksli ihutätoveerija ja hea sõber. Ning Aksel on mures, sest Edy plaanib Ameerikat avastama minna, kuid kaunistamist vajavaid paiku on suure mehe kehal veel omajagu.

Aga punkaritest ei arva Boss seniajani hästi ja ma ei saagi aru, miks. «Ma ei kannata igasuguseid villaseid!» deklareerib mees, kes on korraldanud rokikontserte Viljandi pubides Õel Õde ja Liverpool ning on üks eile ja täna Võrtsjärve ääres Ulgel toimuva «Heamuusika» festivali ellukutsujatest.

Kommertsivaba muusika fänn

Aksli minevikust rääkides nimetasin teda hevimeheks, ent ise ta selle tiitliga nõus ei ole.

Kuigi tollane hevimeeste kummardusobjekt Manowar kuulus Aksli lemmikute hulka, kuulas ta juba paarkümmend aastat tagasi eelkõige progerokki ning on selle austajaks jäänud senini. Rush, Marillion, Yes, Pink Floyd, Led Zeppelin ja King Crimson on bändid, mis meest külmaks ei jäta.

«Mulle meeldib muusika, mis ei ole kommerts. Proget ei tehta raha pärast,» põhjendab ta.

«Ma ei mäleta, millal ja mis asjaoludel Bossiga tuttavaks sain, küllap see 1980. aastatel oli. Viljandi-suuruses linnas leidsid sarnased inimesed varem või hiljem üksteist üles,» meenutab praegune Endla teatri valgustusjuht Margus Vaigur, keda Aksel nimetab üheks oma muusikalise maitse kujundajaks.

Et tol ajal poest midagi peale Vene estraadi osta ei saanud, tuli kogu lääne muusika kusagilt sebida, lindistada ja vahetada. «Boss oli üks neist, kelle käest muusika läbi käis. Tal olid koduse helisüsteemi madalad sagedused minimaalseks keeratud, sest ei tohtinud mingil juhul tunduda, et kuulatakse tümpsu,» kõneleb Margus Vaigur, lisades, et ei teadnud pikka aega, mis on Bossi ristinimi.

Vaiguril on seniajani riiulis mõni Bossilt laenatud «saviplaat», isegi üks Zappa.

See väide võib Akslit lohutada, sest kui tal tunamullu kodu maha põles, jäi leekidesse ligikaudu 15 meetrit aastatega kogutud plaate, mida melomaan valikuliselt taasmuretseb.

Meidioni sünnipäev viis festivalini

Sellist tausta arvestades on loomulik, et kõige muu kõrvalt on Aksel oma elu sidunud muusikaga. Teda tundvad inimesed ei imesta, et üks selle väljendusi on tänavu juba viies «Heamuusika» festival.

Viis aastat tagasi juunis oli Liverpoolis ansambli Meidion 20. aastapäeva kontsert, mille järel pubi osanikud Aksel Karuse ja Ivo Võide ning Meidioni kitarrist Toomas Kengsepp arvasid, et mõnusat koosviibimist võiks pikendada vabas õhus.

Paari päevaga suudeti enamiku esinejatega kokkuleppele jõuda ning augustis kogunesid peamiselt muusikud ja nende tuttavad Ulgele esimesele «Heamuusika» festivalile.

Kuigi aastate jooksul on festival kasvanud nii osalejate kui bändide arvu poolest, on ettevõtmise omapära endiselt see, et sisse pääseb tasuta ja ka bändid esinevad etteaste eest raha saamata. Sponsorid katavad kulutused ja kui nende toetusest ei peaks piisama, panevad mehed oma rahakoti mängu. Väidetavalt oli mullune festival, kus korraldajail lõpuks ometi ka ilmaga vedas, esimene, mis ots otsaga kokku tuli.

Tasuta lõkkepuud ja siga

Aksel usub, et hea tahtega on võimalik palju saavutada ja alati ei pea materiaalset kasu taga ajama, seepärast ka tasuta festival. Näiteks üks inimene on igal aastal tasuta lõkkepuid andnud, teine pakkus aga esimesel muusikapeol heast tahtest siga küpsetamiseks. Mõlemale on ta siiralt tänulik.

Esimene «Heamuusika» tehti spontaanselt, edasisi on plaanitud põhjalikumalt. «Pärast esimest festivali tuli üks isa oma lapsega minu juurde ja ütles, et too tahtis lihtsalt ürituse eest aitäh öelda. See on piisavalt hea põhjus korraldamist jätkata,» räägib Aksel Karuse.

Loomulikult ei saaks üritus aset leida, kui bändid ei sooviks seal osaleda.

«Esinejad tunnevad end «Heamuusikal» muusikutena. Enne sinna minekut tehakse proove ja nähakse vaeva, mitte ei tulda peale nagu suvalisele esinemisele,» põhjendab ansamblite huvi festivali vastu Kolumbus Krisi bassimees Jaanus Raudkats, kes tänavu programmi koostab.

Aksel peab üritust kordaläinuks, kui kõigil on seal hea olla. Aga mida muud sellise nimega ettevõtmiselt oodatagi.

«Eks ma ole mõneti idealist. Peab ju endast jälje maha jätma ja miks ei võiks selleks olla niisugune festival,» lisab ta.

Aksel on heast tahtest ja missioonitundest üritusi organiseerides saanud ka vastu näppe. Nii lõpetas ta päevapealt noortebändide kontsertide korraldamise Uueveski orus asunud pubis Õel Õde, kuhu oli alles mõni aeg varem muretsenud esinejatele võimenduse ja statsionaarse trummikomplekti. Põhjuseks tõi ta külastajate lugupidamatuse korraldaja vastu.

«Kui mina näen vaeva, ajan esinejad välja ja korraldan tasuta ürituse, siis võiks neil minu suhtes nii palju respekti olla, et nad ei kulista väljas kaheliitrisest pudelist õlut, vaid ostavad midagi baarist,» rääkis ta tollal «Sakalale».

Ka Liverpooli pubisse ei kipu Aksel enam bände tooma, sest kvaliteetse rokkmuusika peale ei viitsi inimesed end kodust välja vedada. Vähese huvi tõttu jäi soiku ka sõpradega hautud plaan taastada Viljandis aastate eest tegutsenud rokiklubi traditsioon.

Kui küsida Akslilt, mis on tema suurim kontserdielamus, nimetab ta selleks kõhklematult ansambli Pantokraator kontserti Viljandi noortemajas 1985. või 1986. aastal. Lauri Saatpalu seostubki talle Pantokraatori, mitte praeguse bändi Dagöga.

Puidutislerist kalamees

Muusika pole ainus, mis tätoveeritud mehemürakat köidab. Ta on Tartu politsei motoklubi Patriot Legion liige (sõidab Yamaha Vmax-iga) ning harrastuskalamees. Aksel Karuse on korraldanud mõttekaaslastega Viljandi järvel talvist kalapüügivõistlust ning võidelnud röövpüüdjatega — andnud kurikaeltest teada kalastusinspektorile ja korjanud omaalgatuslikult ära nende võrke.

Ehkki Aksel Karuse nimi figureerib endiselt pubi Liverpool osanike hulgas, on ta seal aktiivsest tegevusest eemaldunud.

Põhitööna peab ta hoopis puidutisleri ametit, nokitsedes oma kodumaja kõrval asuvas firmas Grand Max koos mõne töölisega teha kabineti- ja pubisisustust Eestisse ja ka raja taha. Puidu nikerdamist peab ta oma kutsumuseks ja on rahul, et saab tegelda just sellega, mis kõige rohkem meeldib.

Pere on tähtsaim

Seda, et heast tahtest tehtud asjad tulevad sulle ringiga tagasi, sai Aksel tunda siis, kui tal poolteist aastat tagasi elamine maha põles.

Leidus ootamatult palju vähem ja rohkem tuttavaid inimesi, kes olid valmis teda raskel hetkel aitama — polnud ju tuleroaks läinud suur kahekorruseline eramu kindlustatud.

Nüüdseks on hoone endisel kujul taastatud, mehe sõnul on tegemist kolmanda majaga, mille ta on ehitanud.

«Ega mul muud üle jäänud kui maja üles ehitada. Juba pere pärast, kes andis selleks jaksu,» tunnistab ta.

Pere ongi Akslile kõige tähtsam. Vanuski juba selline, nagu ta ise ütleb. Lisaks Aksli esimesest abielust pärit 13-aastasele Kairile ja 9-aastasele Ian Harley’le on tema ja elukaaslase Liisa kasvatada veidi rohkem kui aasta vanune pisipoiss Slevin.

ARVAMUS

Rain Hüva,

kalastuskaaslane

Akslil on kõigest selge nägemus. Kui ta on milleski veendunud, tema meelt naljalt ei muuda. Ta kuulab sind muidugi ära ja pisiasjades võib ka mööndusi teha, kuid põhimõtetest ei loobu. Aksel teab, mida teeb, ja kaalub kõige plussid-miinused läbi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67