| |
|
 |
Et Priit Pärnametsal on kalastustarbed alati autos olemas, ei jäta ta kasutamata ainsatki võimalust, et vabal ajal veidi kala püüda.
Foto: Gerly Nugis |
|
Priit Pärnamets: sõjaväelase elukutse on 24 tundi kestev töö seitse päeva nädalas
04.08.2007 00:01
Gerly Nugis, suvereporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Viljandimaalt pärit 26-aastane elukutseline sõjaväelane Priit Pärnamets on mees, kes perekondlike tähtpäevade tähistamise asemel aitab kustutada tuld ja otsib kadunud lapsi.
Priit suundus Tartu üksikpäästekompaniisse aega teenima pelgalt kolm päeva pärast gümnaasiumi lõpuaktust. Kõpu põhikooli ja Viljandi maagümnaasiumi lõpetanud noormeest ärgitas tagant tema klassivend Taavi Talunik, kes teadis kindlalt, et hakkab sõjaväelaseks. Ajateenistus möödus mõlemal noormehel edukalt ja veidi enne aastase ajateenistuse lõppu ülendati nooremallohvitseri kursuse läbinud Priit nooremseersandiks. «Et minu väeosas polnud juba kolm aastat nooremseersanti olnud, oli paljudel eesotsas mu enda ja väeosa ülemaga väga hea meel,» räägib Priit. «Ajateenistusest olin võtnud kõik, mis võtta andis, ja otsustasin elukutseliseks hakata. Nii läksingi kapten Voldemar Tokmani jutule, et samas väeosas tegevteenistujana jätkata.» Põhjalik väljaõpe päästetöödes 29. augustil möödub Priit Pärnametsa tegevteenistusse astumisest seitse aastat. Selle aja jooksul on ta end täiendanud Väike-Maarja päästekoolis ja Lõuna-Eesti õppekeskuses. «Minu esimene amet oli tuletõrje- ja päästerühma vanem ning et meie väeosa kasutati peaaegu kõikjal, tegime väga erinevaid töid.» Tartu üksikpäästekompanii ei kuulunud otseselt kaitseväe alla, vaid tegeles rohkem päästetöödega, seepärast täitis väeosa, kuhu kuulus ka Priit, mitmesuguseid ülesandeid. Ta on teinud keemia- ja kiirguskaitset, kustutanud raba- ja metsatulekahjusid ning otsinud kadunud inimesi. Lisaks päästetöödel osalemisele ja nende juhtimisele täiendas Priit end Meegomäe lahingukoolis ka sõjaväeliselt. Ta läbis vanemallohvitseri kursuse ja lõpetas selle nooremveeblina, seejärel süvenes õpingutesse topograafia ja inimotsingute erialal. «Need kaks ala on omavahel tihedalt seotud ja nii panime õppides suurt rõhku maismaaotsingutele. Hiljem hakkasin topograafiat ka ajateenijatele õpetama ja seetõttu oli oluline, et seda väga hästi oskaksin,» räägib Priit, miks kaartide tundmine on temale nii tähtis. Vastutava isikuna on Priit osalenud mitmel meediaski kajastatud päästetööl. Teiste hulgas meenuvad talle Lõuna-Eestis alla kukkunud helikopteri ja Võhmas kadunud väikese lapse juhtum. «Mulle oli arusaamatu, miks kutsuti professionaalid väikelast otsima alles kolmandal päeval pärast otsingute algust,» on Priit pahane. «See on küll tagantjärele tarkus, aga süsteemsete otsingutega kulus lapse leidmiseks ju vaid mõni tund. Kõike tuleb teha ikka täies ulatuses, mitte nii, et otsime natuke siit ja veidi sealt.» Ta selgitab, et tegelikult on lähtuvalt maastikust, kadunud inimese vanusest ja kadumise ajast üsna lihtne kaardil määratleda piirkonda, kust on kõige tõenäolisem teda leida. Tuleb vaid osata. Et Tartu päästekompanii õpetas noori ajateenijaid ka sõjaväeliselt, tuli Priidul noormeestele rühmavanemaks ja ülemaks olla. See tähendas, et ta pidi ajateenijatega tihti metsalaagrites käima ja vaba aeg kahanes veelgi. «Olen isegi arvutanud, kui palju aega ma sõjaväelasena kodust eemal olen olnud. See ulatub mitmesse aastasse,» naerab Priit. «Eks sõjaväelase elukutse tähendagi 24 tundi kestvat tööd seitse päeva nädalas.» Minimaalselt universaalseid inimesi Priit Pärnamets mäletab selgelt aastaid, mil ta ei saanud pere seltsis tähtpäevigi pidada, sest pidi osalema mõne õnnetuse likvideerimisel või väljaõppel. Praegused kohustused teda nii palju kodust eemal ei hoia ja elu on mõnevõrra rahulikum. Tema arvates oli tollasel väeosa ülemal põhimõte, et koosseis peab olema nii minimaalne kui võimalik, kuid inimesed universaalsed ja valmis täitma kõiksugu ülesandeid. «Ehk seepärast oligi kergem mitmesuguseid töid teha, et olime õppinud erinevaid ülesandeid täitma ja tundsime üksteist hästi,» peab Priit ülema vaateid õigeks. Hobisid kaldal, vees ja taevas Pärast Tartu üksikpäästekompanii likvideerimist 2005. aastal läks Priit reservi ja õppis taas tundma tsiviilinimese elu. Koondamisjärgsest ehmatusest sai mees üle ja leiab, et pärast seda läks elu vaid paremaks. Praegu töötab ta kaitseväe ühendatud õppeasutuste simulatsioonikeskuses koolitajana. Tema ülesanne on koolitada kaitseväe üksusi õppuste korraldamisel ja harjutamisel. Sõja matkimiseks kasutatakse arvuteid, mis vähendavad kaitseväe kulutusi ja aitavad tegevust paremini planeerida. Seega tuleb märgatavalt vähem ette olukordi, kus mehed aetakse välja, kuid selgub, et kavandatud skeem tegelikult ei tööta. Priit peab end täiskasvanud meheks, kes mängib sõda. Kunagi tahaks ta ka välismissioonile minna, kuid et soovijaid on üsna palju, ei ole tal selleks veel võimalust avanenud. «Olen sõjaväelase elukutse valinud selletõttu, et see distsiplineerib mind,» põhjendab ta. «Kui mulle esitatakse nõudmisi, pean käsule alluma ja nii ei jää igasugu jaburusteks mahti.» Kui aga on vaja aeg maha võtta ja puhata, pole Priidu meelest midagi huvitavamat kui kalapüük. Oma sõnul ei liigu ta autoga kuhugi ilma kalastustarveteta. «Olen nõus oma viimased säästud kohe ära kulutama, kui kalastuskoht mulle väga hea tundub,» tunnistab ta oma hobi. Lisaks sellele, et ta õnge ja ussikesega veealuseid elukaid jahib, meeldib talle neid ka ise otsimas käia. Et Priit on paar aastat Tartu rannavalve tööst osa võtnud, avanes tal võimalus sõbra juhtimisel sukeldumist õppida ning ta ei jäta kasutamata ühtki võimalust veealust maailma uurida ja oskusi lihvida. Nagu vesistest hobidest oleks veel vähe, tõuseb Priit aeg-ajalt ka tuhandete meetrite kõrgusele, et sealt langevarjuga alla hüpata. Et hobi on üsna kulukas, võtab just see tema vabast ajast kõige vähem, saades ometi piisavalt suure osa, et meelitada kaasa ka Priidu naine Monika. Pereta hakkama ei saaks Priidu ja Monika peret täiendavad poeg Kristen ja tütar Katriin. Mehe sõnul on abikaasa olnud talle suureks toeks ning kogu mehe eemal oldud aja laste ja kõige muuga ilusti toime tulnud. «Muidugi on ka vanemad ja vanavanemad meid palju aidanud,» nendib Priit. «Eks noorel perel olegi Eestis vanemate toeta keeruline hakkama saada, sest kanda kinnitada on raske.» Priidu sõnul on just pere see, kes hajutab kodu soetamisega kaasnevad riskid ja on olemas alati, kui vaja. Oma eluga on noor mees väga rahul, sest praegune töö on rutiinivaba ja tänu ajutistele ameeriklastest töökaaslastele üsna lõbus. «Hea on ameeriklastega võidu üksteise üle naerda, sest kumbki pool ei saa teise jutust eriti aru,» muigab ta. Inimestes hindab Priit seda, kui neil on eesmärgid, mille poole püüelda. Priit ei oleks see, kes ta on praegu, kui tal poleks sõpru, kellel on siht silme ees ja kes selle poole pürgivad. ELULUGU • Priit Pärnamets on sündinud 26. oktoobril 1980. aastal Olustveres. • 1996. aastal lõpetas ta Kõpu põhikooli ja 1999. aastal Viljandi maagümnaasiumi. • Alates 2000. aasta 29. augustist on ta olnud tegevteenistuses, teenides Tartu üksikpäästekompaniis ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste simulatsioonikeskuses.
|
Vanemad uudised .