Kaks kolmandikku Looma-Sakala võistkonnast veidi enne starti. Plaanist võistluse keskel pilte teha tuli loobuda, sest veetakistuste tõttu ei julgenud kallist aparaati kaasa tassida. Foto: Gert Kiiler

Nii juhtus «Sakala» ajakirjanike Marko Suurmäe, Hans Väre ja allakirjutanuga. Millegipärast otsustasime osa võtta «Hansapanga Xdreami» seiklusspordisarja võistlusest, mis peeti läinud nädalavahetusel Kurgjal.

Proloog

Veidi selgituseks, mida endast üldse kujutab üks niisugune seiklusspordivõistlus.

Enamasti koondab see kolm ala: jooksu ning ratta- ja kanuusõidu. Neile võivad võistluse käigus lisanduda ootamatud eriülesanded, näiteks ronimine või ujumine.

Kui seni tundub ülesanne lihtne olevat — anna ainult toore jõuga minna! —, siis igal pealtnäha lihtsal asjal on oma konks. Nimelt tuleb rada leida orienteerudes, see tähendab et täpset liikumisteed pole ette antud ning peab läbima kontrollpunkte.

Et meie Looma-Sakala nime kandev võistkond teadis orienteerumiskaardi lugemisest sama palju kui keskmine eestlane poloreeglitest, siis tõotas sellest tulla tõeline seiklusspordiüritus. Seda enam, et «Xdreami» Kurgja etapp oli öösel, start anti kell 22.15 ja esimesi oodati finišisse millalgi kuue tunni pärast.

Võistlejail tuli läbida vähemalt 36 kilomeetrit rattal, 13 jalgsi ja umbes 10 kilomeetrit kanuuga. Seda muidugi juhul, kui distants läbiti võimalikult lühikest teed pidi. Pealegi ei olnud kindel, mitmesse ossa ühes stiilis liikumine on jagatud.

Teiste järel

Kui väikebussiga Kurgjale sõidame, valitseb kabiinis põhjendamatult lõbus meeleolu, justkui suunduksime maal elavate sõprade juurde jaanikule, mitte tundideks pimedasse ja külma metsa ekslema.

Enne kui stardime koos teiste B-raja võistkondadega, lähevad rajale sama sarja A-raja tiimid, kelle teekond on ligikaudu poole pikem ja kindlasti ka keerulisem. Selle raja võiduaeg ei tohiks korraldajate hinnangul jääda alla kümne tunni.

Lisaks meile on B-rajale registreerunud veel 114 kolmeliikmelist võistkonda, mis annab väikese lootuse, et kui korraga sööstab teele ligikaudu 350 inimest, ei jää me ühel hetkel kesk metsikut loodust üksi.

Jooksuetapiga alanud võistlus kulgeb algul loogilist ja ettearvatud rada pidi, ehk siis kiiremad ja targemad panevad ees punuma ning aeglasemad ja/või rumalamad neile padavai järele. Improviseerima keegi suurt ei kipu.

Et jooksmine pole meile kolmele võõras tegevus, anname aga jalgadele valu, võttes eesmärgiks parematel rajatundjatel kannul püsida ning nende abiga ilma kaarti uurimata õiget suunda hoida.

Esimesed paar punkti lähevad rahvamurrus valutult, kuni ühel hetkel jõuame pimedasse ja tihedasse kuusemetsa.

Kaugemalt vaatajal võib jääda mulje, et kamp jaaniusse on järsku segadusse sattunud ning tormab sihitult ringi. Nimelt on enamik võistlejaid süüdanud otsa ette kinnitatud kaevurilambikese ja proovib kaarti lugedes leida kontrollpunkti. Meie õnneks sellesse lõksu ei lange ja kaarti ei ava. Tänu hoolikale teiste võistlejate jälgimisele õnnestub kontrollpunkt leida üllatavalt kiiresti.

Igatahes — mutta!

Edasi läheb jooks päris libedalt, ehkki on tegu, et jalga risus mitte välja väänata. Umbes tunnise jooksu järel lõikab meie tee läbi Pärnu jõgi.

On hämmastav, kuidas inimene võistlusolukorras reageerib. Ei mingit Viisu-Põie-Õlekõrre stiilis arutelu. Piisab viiest sekundist, et vaadata mõlemale poole ning veenduda, et ainus viis jõest üle saada on ujuda, ning mauhh! rõivastega vette. Nii nagu seda teevad kümned inimesed enne ja pärast sind.

Põlvini ulatuvast mudast teisele kaldale ronides pole eriti aega märgadele pükstele ja lirtsuvatele ketsidele mõelda, sest tuleb edasi joosta. Õnneks hakkavad õige pea paistma kanuud ning liikumisviis muutub.

Kanuusse hüpates oleme endaga üsna rahul: esiteks oleme liidritest maas kõigest kaheksa minutit ning teiseks tundub jõel orienteerumine tunduvalt lihtsam kui metsas ja põllul. No kuhu sa siin ikka eksid!

Sellest hoolimata avastame end mõnekümne minuti pärast keset vaikust. Ei ühtki paati ees ega taga, vaid pimedusse mattunud udune jõgi ning sellele tontlikku valgust heitvad pealambid.

Üksi keset jõge

Uurime esimest korda tõsisemalt kaarti ja avastame, et järgmine kontrollpunkt peaks asuma mingi saare lõunatipus. Sellest tarkusest on aga vähe kasu, kui sa ei näe, kus on saar.

Otsime seda umbes sama edukalt nagu Isamaaliidu ja Res Publica Liit uut juhti ning kaotame nii kümneid minuteid. Lohutame end vaid sellega, et vähemalt pole keegi meist mööda läinud. Samal ajal tundub üksiolek veidi pelutav. Midagi oleks justkui viltu...

Lõpuks märkame eespool udus liikumist ja valguskiiri ning leiame saare, kontrollpunkti ja ka kümmekond paati, mis on samal ajal liikunud jõe teist haru mööda.

Ülejäänud osa kanuuetapist möödub lausa lennates — nii ülepeakaela vette lennates kui mööda vett lennates. Millegipärast kulgevad kõik teised meist tunduvalt kiiremini. Kahetseme, et jõele pole maha märgitud slaalomirada, sest just slaalom tuleb meil kanuuga kõige paremini välja. Ujumisest märjad rõivad jõuavad vahepeal ära kuivada, uuesti märjaks saada ja taas kuivada.

Kui kanuuetapp on lõppenud, ei pääse me kuivanud rõivastega kohe ratta selga, sest enne on vaja veel siksakis läbi Pärnu jõe vööni ulatuva vee kahlata.

Rattasõidul ja rattasõidul on vahe

Kella ühe paiku istume ratta selga. Ümberringi on pilkane öö.

Taipame kohe, et see sõit erineb tunduvalt harjumuspärasest. Nimelt pidas kaks kolmandikku võistkonnast rattaetappi meie trumpalaks, sest osalemine Elioni sarja maratonidel on oma positiivse jälje jätnud. Paraku polnud seekord tähistatud rada. Pimeduse ja teele jääva risu tõttu tuli valida väga ettevaatlik stiil ning liikuda teadjate sabas. Ratas käekõrval, murrame läbi soost ja padrikust, kuid midagi pole teha, kui ise paremat teed leida ei oska.

Mingi ime läbi õnnestub meil ka seekord kõik punktid läbida ja kui tasapisi valgemaks läheb, paneme sirgetel maanteelõikudel oma sõidutugevuse maksma.

Kontrollpunkte on korraldajad seadnud nii puu otsa kui maanteesilla kandekonstruktsiooni külge.

Saame trahviringi

Ühel hetkel röögatab kaarti uurinud võistleja Suurmägi rõõmsalt, et kohe tuleb Vanaõue juurest keerata «Sakala» teele. Ühtpidi jõuame ometi tuttavasse kohta, kus oleme toimetusega matkamas käinud, teistpidi jällegi oleme seal mitu korda põhjalikult ära eksinud. Suurmägi väidab siiski, et enam ta ära ei eksi.

Esialgu läheb sõit mööda Jakobsoni tallatud rada päris hästi, kuni jõuame luideteni. Seal ootab meid lisaülesanne. Hämaras tuleb tabada kolme noolega kümmekonna meetri kaugusele seatud märklauda. Kui kogud vähemalt 15 punkti, pääsed tagasi rajale, kehvema tulemuse korral tuleb läbida trahvirada.

Meie seisukorras on 15 punkti kogumine sama lihtne tegevus nagu presidendi valimine Riigikogus ja nii kurname end mööda luiteid üles-alla kulgeval trahvirajal.

Edasine legend käsib meil esimest korda järgida täpselt kaardile märgitud marsruuti, sest teel võib olla veel kontrollpunkte, mida sellel kirjas pole.

Anname aga mööda «Sakala» teed minna ja õige varsti, seitse-kaheksa kilomeetrit enne lõppu, sunnitakse meid taas ratastelt maha tulema ning kätte pistetakse kaart, mille järgi tuleb joostes läbida veel viis kontrollpunkti. Meie kiusamiseks on kaardi keskel niinimetatud pime ala ilma mingite tingmärkideta, kuigi ega needki meid väga palju aitaks.

«Sakala» tee päästab meid

End lõkke ääres soojendav mees soovitab abi otsida kompassist. Võtame selle nõuande teadmiseks ning lahkume, enne kui ta asimuudist ja muudest sellistest asjadest rääkima hakkab.

Üritame orienteerumise puudujääke kompenseerida füüsilise tugevusega ning teiste võistlejatega rajal kohtudes jookseme neist peaaegu alati mööda. Paraku tuleb ühel hetkel ots ümber keerata ja vaadata teiste pealt, kuhu üldse joosta. Enamasti jõuame kontrollpunkti nendega ikkagi samal ajal.

Seda, kuidas me kõik kontrollpunktid üles leidsime, teab vaid Jakobson ise, kuid ühel hetkel väntame mööda «Sakala» teed finiši poole. Ometi on meil ka oma juurte tundmisest kasu, kaarti pole vajagi! Raputame teised läheduses olevad võistkonnad maha ja finišeerume Kurgjal uhkes üksinduses. Aega on stardist alates kulunud 6 tundi 28 minutit.

Lõpetamisest täit rõõmu tundmast segab juba pikemat aega näriv kahtlus, et äkki jäi meil mõni kontrollpunkt läbimata ja me saame selle eest tund aega karistuseks, kuid õnneks selgub, et nii see pole.

Lisaks tuleb välja, et oleme ületanud igasugused ootused ning mitte üksi ei lõpetanud, vaid jõudsime üldarvestuses 17. kohale, kaotades võitjale ligikaudu 45 minutit. Esimese korra kohta pole see sugugi paha tulemus.

Epiloog

Pärast võistlust ühe kaasvõistlejaga vesteldes selgub, et päris täpselt mööda «Sakala» teed rada ei kulgenud ja me olime hakkama saanud väikese lõikamisega. Õnneks polnud seal ühtki kontrollpunkti.

Kui meie päikeselises hommikus kella poole seitsme paiku tagasiteele asume, jätkub

B-raja võistkondade finišeerimine. A-rada läbivad «hullud» aga ei saa veel lõpetamisele mõeldagi, vaid mõõdavad ratastega maanteed. Kui minnes olime optimistlikud nagu läheks jaanikule, siis naastes polnud me sugugi nii kurnatud, nagu ühelt korralikult jaanikult naastes.

Võistluse üle arutledes jõuame järeldusele, et küllap oli üks meie edu põhjus see, et erinevalt paljudest teistest ei lasknud me ennast kaardil segada. Ja öisel «Xdreami» etapil osalemine ei paistnudki enam nii loll ning enesetapjalik ettevõtmine nagu algul.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75