Õunapuu talu perenaine läheb ametikäigule, dokumendid süles. See, kes mõistab lehmad hästi lüpsma panna, peab oskama ka nende elu kaitsta. Foto: Elmo Riig

Arstide diagnoosi järgi põhjustas lehma surma kolibakter.

«Riidikut ei õnnestunud päästa,» lausus Lea Puur. Ta oli teinud kõik, mis oli tema võimuses: muretsenud tuhandete kroonide eest ravimeid ja süstinud looma iga viie tunni tagant, seejuures pikemalt tema kõrvalt lahkumata.

20. juuni hommikul oli perenaine viinud oma Riidiku Tartumaale Ülenurmele vissinäitusele. Õhtupoolikul oligi lehm seal haigestunud. Siis oli teisipäev. Laupäevaks oli selge, et looma päästa ei õnnestu, kuid ka surmapiinadest vabastada mitte.

Aastaid tagasi oleks sellisel juhul ette võetud hädatapp. Tänapäeval ei tee seda keegi, sest looma ei tohi kodus tappa — selle eest hoiatab kuri seadus. Nõnda pidigi pere pealt vaatama, kuidas talu parim lehm kaks päeva piineldes hinge vaagub. Ta suri esmaspäeva varahommikul.

Vanasti oleks kaevatud sügav auk, lõpnud loom sinna sisse lükatud ja kloorlupja peale visatud. Praegu on ainult üks tee: viia loomseid jäätmeid käitlevasse Väike-Maarja tehasesse.

«Õnn, et Riidik suri varahommikul. Jõudsin sellest veel õigel ajal Väike-Maarjasse teada anda,» rääkis Lea Puur. Oleks see juhtunud mõni tund hiljem, oleks veok loomale järele tulnud alles neljapäeval. Nimelt korjab tehas lõpnud loomi kokku esmaspäeviti ja neljapäeviti.

«Kujutage ette: loom oleks pidanud meie hoovil vedelema neli päeva kuuma käes. Kus see hügieen siis nüüd on?» ei saa karjakasvataja korralduse vajalikkusest aru.

60 kilogrammi piima päevas

Riidik oli neli poega vana. Möödunud aastal andis ta peaaegu 15 tonni piima, ainult mõnikümmend kilo jäi sellest kogusest puudu. Tänavu oli tema päevatoodang 60 kilo ning nelja ja poole kuuga andis ta 8000 kilo piima.

Kõrge toodanguga lehmade tervis on õrn, teab Lea Puur oma pikaajaliste kogemuste põhjal. Kolibakter oli liiga teinud ka teisele lehmale, kuid ravimite abil suutis perenaine ta päästa. Too annab Riidikuga võrreldes siiski poole vähem piima, seega 30 kilo päevas.

Lea Puur loodab oma hea Riidiku eest saada kindlustusraha. Õunapuu talu pole kindlustanud mitte ainult kõrge toodanguga lehmad, vaid kogu karja. Seda on sundinud tegema varem saadud õppetund.

Pool miljonit krooni vasika eest

Paar nädalat enne kodust õnnetust käis Puuride abielupaar Saksamaal Oldenburgis suurel loomanäitusel ja sai oksjonielamuse.

«Mõelge, sellel oksjonil müüdi kahe ja poole kuune vasikas peaaegu poole miljoni Eesti krooni eest!» imestas Hillar Puur.

Hirmkallis viss oli Holsteini tõugu, toodud Hollandist ja pärines väga heast sugupuust. Tema eellased olid vissivalimisi võitnud, ema oli aga eelmisel aastal andnud 20 tonni piima. Vasika peale oli tehtud juba lepinguid 46 000 euro väärtuses.

Nii hind kui lepingud olid šokeerinud kõiki. Puurid olid poolemiljonilise vasika videosse võtnud, et oleks, mida siin teistele loomapidajatele näidata.

«Kes ütleb, et sellest vasikast saab lehm? Loomadega juhtub vahel üht ja teist,» lausus Lea Puur veel äsjase õnnetuse mõju all.

Loomanäitust oli olnud päris hea vaadata.

«Lehmad on neil hästi dresseeritud. Vaatasime, mida kõike nendega tehti enne näitusele viimist,» jutustas Lea Puur. Temagi on oma lehmadega palju kordi näitustel käinud ja tema karja loomi on ka vissi nime vääriliseks hinnatud.

Üks Hamburgis nähtud lehm oli olnud kolme nisaga. Temaga oli tehtud mingit imevärki, kuni udar oli täiesti korras, vaadatagu kust poolt tahes. Lehmadel oli sabasid blondeeritud, kammimisest rääkimata.

«Need on siiski üksikud lehmad, kes väga kõrget toodangut annavad, nagu selle poole miljoni kroonise vasika ema,» rääkis Lea Puur.

Nad olid käinud kahes farmis Oldenburgi lähedal. Üks olnud võrreldav Õunapuu taluga ja teises olnud väga suur vabapidamisega külmlaut. Selles suures oli keskmine aastatoodang 10 tonni. Õunapuu 35 lehmaga karja keskmine oli mullu pisut üle 11 tonni. Sealne sama suur farmgi oli toodangu poolest jäänud siinsele pisut alla.

Viljandimaalase arvates on sealmail ühtlaselt kõrge piimatoodang.

«Imestama pani see, et keset sellist asulat, nagu meil on Suure-Jaani, seisavad laudad, mis lehkavad nagu laudad ikka. Katsugu meie keset ümbritsevat elu sellist lehka levitada!» imestab siinne karjakasvataja sakslaste taluvust.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5