Seda kampaaniat kajastades jäi aga varju vastus küsimusele, mis ikkagi oli see motiveeriv jõud, mis kümneid tuhandeid eestimaalasi aktsiooniga liituma sundis. Kes ise osa võttis, oskab sellele küsimusele muidugi vastata: nad tahtsid end vajalikuna tunda ja saada elementaarset rõõmu ühistegevusest.

ARVATAKSE, et Euroopa Liidus võtab vabatahtlikest tegevustest osa umbes 100 miljonit inimest. Neid on rohkem ühenduse vanades liikmesriikides: seal on kolmandik kuni pool rahvastikust seotud mingit laadi vabatahtliku tegevusega (Austrias näiteks 51 protsenti).

Miks uutes liikmesriikides on vabatahtlikke vähem, on samuti selge: paljudel on veel meeles kommunistlike laupäevakute traditsioon, mis muutis vabatahtlikkuse sunniks. Usun, et säärased kampaaniad nagu hiljutine prügikoristuspäev viivad need paralleelid enamikul lõplikult peast.

VABATAHTLIKE tegevusel on mitu tahku, mis kõik avaldusid selgelt ka Eesti hiljutises kampaanias.

Esiteks majanduslik külg. Niisuguse prügihulga koristamine oleks vabatahtlike abita võimatu olnud. Just abita, sest vabatahtlike tegevus ei saa ega tohigi üle võtta avaliku võimu funktsioone.

Mõni prügikampaania kriitik võiks näiteks välja arvutada, kui palju oleks kulunud omavalitsustel raha ja töötunde, et 3. mail kogutud prügihulk kokku korjata. Ehk teisisõnu: keegi võiks selgeks teha, milline oli abi majanduslik väärtus. Nii saaks tehtule anda hinnagu sootuks uuest kõnekast vaatenurgast.

Ameerika Ühendriikides tegutseva John Hopkinsi ülikooli 2007. aastal avaldatud aruandes «Kodanikuühiskonna ja vabatahtliku tegevuse hindamine» jõuti järeldusele, et paljudes riikides panustab kolmas sektor sisemajanduse kogutoodangusse ligikaudu sama palju kui ehitus- või finantssektor ja kaks korda nii palju kui kommunaalmajandus. Kodanikuühiskond annab viis kuni seitse protsenti uuritud riikide (Austraalia, Belgia, Kanada, Tšehhi, Prantsusmaa, Jaapan, Uus Meremaa ja USA) sisemajanduse kogutoodangust.

VABATAHTLIKE tegevuse teine tähtis tahk on sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine. Võtame näiteks külaseltsid. Lisaks ümbruskonna korrastamisele ja väärtustamisele on nende puhul oluline inimeste liitmine ja kogukonnatunde tugevdamine.

Praeguses majandussurutises tuleks rõhutada ka sotsiaalse kontrolli aspekti. Kogukonnas, kus üksteist teatakse ja teistest hoolitakse, ei jää kellegi majanduslikud raskused tähelepanuta.

Euroopa Parlamendi hiljutine raport «Vabatahtliku tegevuse osatähtsus majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamisel», mille kaasraportöör ma olin, õhutab vabatahtliku tegevuse osatähtsust tööalase konkurentsivõime edendamisel. Ühistegevuse korraldamine annab organiseerimis- ja meeskonnatöö oskusi, õpetab inimestega suhtlema, kergendades seega noorte üleminekut haridussüsteemist tööturule.

Vabatahtlik tegevus on ka üks elukestva õppe võimalus, andes teinekord hoopis teiselaadseid kogemusi kui põhitöö.

Paljudes maades tehakse vabatahtliku tööd pärast ülikooli lõpetamist ja enne tööellu sukeldumist. See pakub põnevust ning kohtumisi uute inimeste ja kultuuridega. Eestis on sel alal pioneerid need noored, kes lükkasid käima mittetulundusühingu Heategu.

NELJAS TAHK on sotsiaalse kaasatuse edendamine, mis haakub tugevasti eelnimetatud tahuga. Teadusuuringud näitavad, et vabatahtlikus tegevuses osalenud inimeste töötuks jäämise võimalus on väiksem.

Arvestades, et ligikaudu iga kuues Euroopa Liidu noor jätab kooli pooleli ja iga neljas 25—29-aastane inimene on keskhariduseta, võivad vabatahtlikuna omandatud kogemused osutuda töö leidmisel äärmiselt väärtuslikuks.

Viies oluline aspekt on integratsiooni ja kultuuridevahelise dialoogi arendamine. Arvestades Eesti kahe kogukonna eraldatust, on just kolmandal sektoril võimalus inimesed ühistegevuse kaudu kokku tuua. Mitte probleeme arutama, mis on kahtlemata samuti vajalik tegevus, vaid eelkõige neid lahendama, puudutagu need siis laste vaba aja veetmise võimalust, korrusmaja korrashoidu, naabrivalvet või muud säärast.

Ei ole vaja kõrgelt lennata ja näha integratsioonis ainult kosmiliste kõrguste vallutamist. Tähtis on, et inimesed õpiksid elama üksteise kõrval konfliktideta. See aga tähendab mõistmist, et eri rahvustest inimestel on tegelikult ühesugused tavalised probleemid.

VABATAHTLIKUKS ei sünnita, seda õpitakse juba lapseeast. Seepärast oli rõõm, et paljud olid prügikoristusele kaasa võtnud lapsed. Nood ainult ei õppinud keskkonda säästma, vaid nägid oma silmaga, kuidas ühiselt saab midagi suurt ära teha.

Ehkki vabatahtlik tegevus toimub üldjoontes kohalikul tasemel, on sellised üleriigilised aktsioonid äärmiselt vajalikud, sest need liidavad rahvast. Rasketel aegadel on see kuldaväärt ettevõtmine.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0