Aleksandril on sellel pildil elu esimene langevarjuhüpe veel tegemata, kuid kohe pärast selle sooritamist oli ta valmis uuesti hüppele minema. Aleksandrist paremal keskendub hüppeks vangla direktor Rein Teder. Foto: Elmo Riig

«Aga ainult loll ei kardaks,» sõnab karu kasvu Jevgeni.

Tema, Roman, Toomas, Remy, Ilja, Klen, Aleksandr ja Juss on kõik üle 18 aasta vanad. Nende vanglakaristused ulatuvad kahest kuni kaheksa aastani ja üks neist on trellide taga tapmise eest.

Sellest hoolimata seisab neil sel päeval ees langevarjuhüpe, mida pole sooritanud enamik vabaduses viibijatestki. Vangide langevarjuga hüppamisest teatanud uudise juures oli internetis mitu kommentaari, milles pahandati, et pättidele sellist meelelahutust pakutakse.

Ka poisid ise on neid kommentaare lugenud. «Need on kadedad inimesed, kes niimoodi kirjutavad,» leiavad nad ja kinnitavad, et tegelikult pole vanglaelus midagi kadestamisväärset.

Ehk läheb lennuk rikki

Samal õhtupoolikul on Rapla lähedale Kuusiku lennuväljale peale kaheksa vangi ja nelja vanglatöötaja tulnud teisigi parashütismihuvilisi. Hüppes käimisest on saanud tõeline meediasündmus, mida on peale «Sakala» kajastamas «SL Õhtuleht», Eesti Televisioon ja kohalik «Nädaline».

Noorukid hüppavad kahe satsi kaupa. Esimese rühma õhkutõus on kavandatud kella kuueks. Selleni on veel üle poole tunni aega ning poisid tõmbavad suitsu.

«Mina küll ei karda. Võib-olla veab ja lennuk ei lähe käima või midagi...» naljatab keegi.

Mõne poisi hüpet on ka sugulased vaatama tulnud. Kleni ema Liya Alanurm vaatab, kuidas poeg lennukisse astub ja see õhku tõuseb. Ta tunnistab, et ise hüpata ei tahaks.

«Aga minu meelest on see hea ettevõtmine, sest pikkalt kinni istudes manduvad poisid muidu ära,» räägib ta. «Neile tuleb näidata, mis maailmas peale pahanduste veel on.»

Seda, et pojaga midagi juhtuks, naine ei karda. «See on teine asi kui koolieksam,» sõnab ta. «Nad võtsid koolitusest, mis võtta andis. Keegi ei mängi ju, kui ees seisab kohtumine maaga.»

Ema jääb hetkeks mõttesse ja lisab siis, et see on Klenil üldse esimene kord lennata.

Täiuslik kukerpall

Lisaks Klenile on esimese lennuga üles läinud Juss, Aleksandr, vangla direktor Rein Teder ning osakonnajuhataja Tiina Ott. Samuti on kaasas huvijuht Sergei Drõgin, kes on kogu hüppeprojekti eestvedaja.

Lennuk kogub lennuvälja kohal ringe tehes kõrgust.

«Näe, üks hüppas!» kostab hüüe. Üks langevari on tõesti taevas, kuid näib olevat tükk maad kõrgemal kui lennuk. Tegemist on tuule suuna ja tugevuse määramiseks välja visatud pisikese proovivarjuga, mis kiiresti metsa taha kaob.

Viimaks jõuab lennuk plaanitud 800 meetri kõrgusele ja kaks kogu hüppavad välja. Nad kasutavad ümmargusi, niinimetatud sõjaväe langevarjusid, mis avatakse kohe uksest välja astudes.

Lennuk teeb tiiru ja puistab veel kolm kuju tühjusesse.

Ajakirjanikud tormavad esimestena lagedale väljale, et taevast sadavatelt poistelt vahetuid muljeid pärida. Nende järel jooksevad ka vangid, kes alles teise lennuga üles lähevad.

«Jalad kokku! Jalad kokku!» röögitakse maandujatele. Nood teevad, nagu kästud, ja suruvad põlved kokku. Küll aga läheb Jussil meelest maanduda vastu tuult ja seetõttu on tema kiirus üsna suur. Langevari lisab veel omajagu hoogu ja nii teebki ta maad puutudes esimese asjana täiusliku kukerpalli.

«Ülihea! Täitsa p...s!» hüüab ta mullase näoga püsti hüpates täiest kõrist. «Panin kõhuli ja siis tõmbas üle pea, aga haiget ei saanud. Lennukist välja läksid, siis alguses ainult raputas.»

Juss räägib, et ta nautis seda 800 meetrit ja nii head vaadet pole ta veel näinudki. Aasta pärast on tal lootus enne tähtaega vabaneda ja siis kavatseb ta kindlasti langevarjuhüpetega tegelema hakata.

«Aga ehk saan kuu aja pärast puhkusele ja kui sellel ajal hüpped toimuvad, lähen kindlasti!» teatab ta.

Vahepeal on ka teised maa peale tagasi jõudnud. «Väga hea, väga hea!» kiidab Klen üle põllu sammudes ETV meestele.

Instruktorid asuvad langevarje pakkima ja kolm hüpanut jagavad teistega muljeid. «Rapla linn oli nii pisike!» näitavad nad nimetissõrme ja pöidlaga tehtud ringi.

Hirmus kõrgus

Mõne aja pärast saavad viis järelejäänud poissi langevarjud selga ja nad rivistatakse üles. Remy arutab ühe kogenud hüppajaga juba mitmendat korda maandumistehnikat. Viis minutit on aega ka korraks maha istuda ja üksteisele julgustavalt õlale patsutada. Siis lähevad poisid lennukisse.

Õigele kõrgusele jõudnud lennukist väljub esimesel ringil plaanitud kolme asemel vaid üks hüppaja. Järgmisel tiirul lisandub kaks poissi ja kolmandal viimane paar.

Esimesena väljunud Remy tunnistab, et tahtis juba hüppamata jätta. «Arvasin, et pean ikka eriline hull olema, kui hüppan, aga siis keskendusin natuke ja hüppasin ikkagi!»

Mõne aja pärast on neli langevarjurit maas, kuid 48-kilone Toomas näib vahepeal suisa kõrgemale tõusvat. Teised heidavad sellise põgenemismooduse üle nalja. Viimaks õnnestub ka Toomal maani jõuda, siis aga haarab tuul tema langevarjust nagu purjest kinni ja lohistab poissi koos sellega kümmekond meetrit edasi, kuni läheduses viibinud Romani onu varju kinni püüab.

Remy polnud ainus, kellele kõrgus hirmu naha vahele ajas. Jevgeni kinnitab, et alles siis, kui ta lennukist välja sai, oli enesetunne normaalne. «Aga mul on väga hea meel, et selline võimalus oli,» lisab ta.

Roman nendib pärast maandumist suitsu kiskudes, et ta ei saa üldse aru, kuidas ta lennukist välja astuda julges.

«Õhus polnud midagi hullu, aga lennuki ukse peal oli jõhker tuul ja kõrgus...» meenutab ta ja lisab Jussi aasides, et vähemalt maandus ta korralikult, mitte nagu mõni mees.

Hüpped

Koos kaheksa vangiga tegid langevarjuhüppe ka vangla osakonnajuhataja ja direktor. Iga hüpe maksis 700 krooni ning ülejäänud 3000 krooni kulus kindlustuseks. Vaja läinud 10 000 krooni andis Justiitsministeerium.

Allikas: Viljandi Vangla

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5