Hiljuti kirjutasid ajalehed sellest, kuidas looduskaitsealal ülekäte läinud karud maaperesid kimbutavad. Ühe Eestist kaugel asuva linna servas elanud proua jutustas, kuidas nende pere elas koos pesukarudega.

Karud, muidugi palju-palju väiksemad kui meie pruunkarud, tulid aeda toitu noolima ja muidu uudistama. «Üks oli eriti julge. Kükitasin maha, moosisai käes, ja tema tuli muudkui ligemale, ise tegi kõva häält - enda julgustamiseks ja minu hirmutamiseks. Võttis saia ja läks,» meenutas proua, nentides tagantjärele, et kõige arukam tema hulljulgus just ei olnud.

Vahepeal ei saanud see pere ligi aasta otsa kaminat kütta, sest üks pesukarumamma arvas heaks korstnasse pesa ehitada. Niikaua oli kamin külm, kuni pojad suureks said.

Mõnikord läksid karupojad ülemeelikuks ja tegid hirmsat kolinat. Siis tuli pererahval neid kõva häält tehes korrale kutsuda. Kui aga üks jõnglane suures müramishoos läbi korstna alla kaminasse kukkus, õnnestus perenaisel tahmane elukas nii edukalt toast välja juhtida, et valge vaip puhtaks jäi.

Nagu lood «Reinuvader Rebasest».

Küllap oleme liialt metsloomade territooriumile trüginud. Kahjuks kõigist siiski koduõues rõõmu tunda ei saa.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5